Terve tee koju tulles oli mul naeratus näol. See võis olla ka alkoholist või muusikast, mis mu kõrva rõõmustas, aga see tunne oli hea.

Hiljuti nägin ma trammis korstnapühkijat. Mina istusin trammi eesotsas ja nägin, et tagant poolt sisenes trammi korstnapühkija. Tõusin püsti ja taha poole kõndides ma mõtlesin, et kas see on ikka normaalne. Temani jõudes küsisin ma temalt: "Vabandust, kas ma võin Teie nööpi katsuda?" Tema oma tahmase näoga vastas: "Peabki katsuma." Ma siis võtsin nööbist kinni ja mõtlesin, et kas nööbi katsumine tõi õnne või lubas soovida. Natuke aega ma seisin seal nagu totakas tema nööp pihus ja mõtlesin igaks juhuks soovi välja. Lõpuks ma ikka soovisin ja tänasin teda ning istusin nägu naerul trammi tagumisse pinki. Mul on ikka veel selle üle nii hea meel.

Ma tean, et ma ei pea viisi ega oska muidu ka üldse laulda, aga ma tahaks hästi palju harjutada ja siis kõigile laulda.

Ma olen füüsiliselt hästi väsinud, aga kui ma üritan magama jääda, siis see mul ei õnnestu. Ma hullult üritan magama jääda, aga 2 tunni pärast olen ma ikka üleval. Kui ma lõpuks kuidagi uinun, siis ma ärkan ikka mitu korda üles. Ja ma vihkan neid absurdselt totakaid ja mõttetuid unenägusid.

Ma nägin unes, et mu ema ja õde olid liba-vihmaussid. Üks öö ma olin osaline mingis jaapani multikas ja ma võitlesin ja kaklesin hullupööra. Hiljuti läksin ma peole ja kandsin kaasas autoust, mille sees hoidsin ma oma käekotti. Eile sõitsin ma katkise limusiiniga üle mere laeva peale ja et oma kajutisse saada, pidin ma roomama mööda hästi kitsast tunnelit, hiljem tantsisin ma punastes sukkpükstes balletti ja olin öösel uduses metsas ja korjasin kanepilehti.
See oli kõigest väike osa mu unenägudest. Nii ma näengi ööd läbi täispikkasid ja hulluks ajavaid unenägusid. Alguses oli naljakas, aga enam mitte.

Mul on selline tunne, et ma hõljun üksi kuskil pimeduses ja ümberringi on igasugu tähtsad ja vähem tähtsad asjad. Ma peaksin nende asjade poole käe ulatama ja hästi kõvasti pingutama, et need kätte saada. Lihtsam on aga lihtsalt hõljuda. Ja praegu ma niimoodi siis hõljungi, üksinda ja mitte midagi üritades.

Ma pole enam teadmatuses, aga ma olen suures segaduses. Ma kahtlustasingi, et ega ma päris normaalne enam ei ole. Aga ma tean, et kõik saab korda. Ma saan korda, ma saan selles nüüd lõpuks ometi kindel olla, aga see teekond sinna on nii raske. Mulle tehakse kõik kergemaks, aga mul on ikka raske, sest mul on ikkagi tohutu pinge peal. Mult oodatakse palju ja mul on palju kohustusi ka, eriti koolis.



Kindlasti ma hiljem leian positiivset sellest kogemusest, ma võin kindel olla. Praegu on ainus lõbus asi kõige selle juures hallutsinatsioonid, mida ma näen. :D

Ma olen täiesti kadunud. Kui ma ise end enam ei tunne, siis on ju täitsa mäda.

appi

Ma ei tea. Ma lähen nii ruttu kurjaks, aga ma üldse ei taha. Hullult tore on alati nädalavahetustel kuskil käia, aga kodust välja saada on raske. Nagu peaks minema kuskile, kuhu ei taha. Veel tahan ma hullult magada koguaeg ja isegi kui ma magan, siis väsimus ikka ei lähe ära.
Tõesti tore, kui mu isa tahab mind koguaeg autoga sõitma õpetada, aga mida rohkem ta sellega peale käib, seda vähem ma seda tahan. Mu oskamatus ka muserdab mind.

Mul on täielik viitsimatus peal, aga samal ajal tahaks ma koguaeg endale tegevust otsida. Ebaloogiline.

Äkki ma olen peast soe.

Ma teen vahel valesid otsuseid ja need on tavaliselt üsna suure kaaluga. Ma mõtlen, et kas on võimalik, et mõne asja jaoks ei olegi olemas õiget ajastust. No kindlasti on võimalik, aga ma mõtlen asja puhul, millega ei tohiks nii olla.

Miski muutis mind nii palju seest poolt, et ma ei saa otsustada, mis väljaspool toimub. Ma nii tahaks ja mulle üldse ei meeldi, et ma ei oma kontrolli praegu. Kontroll hakkab küll tagasi tulema koos roosade prillidega, aga ma olen ikka poolik.

Ma ei kurvastanud, et mu mp3 sai poole päeva pealt tühjaks, sest bussiga koju sõites, mis lõhnas viiruki järgi, lasi bussijuht üle bussi mingit oma muusikat. Sealt tuli enamjaolt klassikalist muusikat, aga mulle meeldis, et kui ma bussi läksin, siis hakkas lugu Pinocchio multikast.

Mul on läinud kõik oodatust paremini, aga ma pole siiski päris rahul või maailma õnnnelik, sest ma olen veel rohkem segaduses ja ma ei suuda oma keerulisi mõtteid ilusti korda sättida. Mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et kõik läheks veel paremaks kui on. Ma olen nagu mingis punktis, kust ma ei saa edasi liikuda, sest takistus on ees. See takistus on aga nagu midagi pehmet, millest saaks läbi minna, kui mul oleks salasõna teada.

Ma olen veits rahutu.

18

Tänane päev oli oodatust rohkem, kuigi kujunes hoopis teistsuguseks kui plaanitud. Dokumenti minult ei küsitud. Pettusin rohkem kui korra selle pärast.

Selline tunne, et sain 17 jälle ainult et mul on mõned eelised.

Kätliniga pärastlõunal Keilast naastes saime me sellise toreda minibussi peale, mida eakas autojuht isegi peldikuks nimetas. Ta ütles, et tal on vaja korraks poest läbi käia ja me siis jäime autosse ootama ning imetlesime seda ilusat autot (auto käivitus kruvikeerajaga). Tagasi tuli ta liitrise Rockiga ja siis küsis Kätlinilt: "Kas sa oled kunagi roolijoodikuga sõitnud?". Kui Kätlin eitavalt vastas, siis kostis mees: "Väga hea, ma siis võtan mõne lonksu, ega ma sellest veel purju jää." Mõne aja pärast väljusime autost.

Üldiselt oli mul päris lahe nädalavahetus.

Muidugi tuli päike välja just siis, kui ma koju jõudsin. Enne seda jõudsin ma aga täiesti ära liguneda teel bussipeatusest koju. Kui ma maja ette peaaegu jõudsin pidas üks auto kinni ja ma olin täitsa kindel, et ta küsib mult teed, aga ei ta pakkus mulle hoopis küüti. See oli tõesti armas ja ta polnud üldse pahatahtliku näoga noormees, aga ma olin kahjuks juba maja ees.

Just praegu ma nägin õues veel kolme perseiiti lisaks neile paljudele mida ma eelmine kuu nägin. Eelmised aastad pole mul nii vedanud.

Tänasel aktusel polnud mul mingit erilist tunnet või mulle lihtsalt ei jõudnud miski kohale. Ma saan täpselt nädala pärast päris vanaks ja ma ise ka ei usu seda. Ma arvan, et ma peaks 16 vms. saama :D

Pärast jalgpalliga kõhtu, vastu käsi ja jalgu saanud suutsin end siiski kokku võtta ja enda suunas lendavate pallide hirmust üle saada. Ega ma päris hästi ei osanud, aga kuna noormehed tüdrukuid pikali ei jookse, siis tuli mul palli löömine vahepeal üsna hästi välja. Ausalt öeldes pole ma eriline sporditüdruk, aga ma avastasin, et kui võrkpalli plats on piisavalt väike, siis mu servid on päris head, mitte et ma ka seal vigastusi poleks saanud. Kui suur on ikka vedamine, kui sa oled neljases meeskonnas ainuke tüdruk aga mitte ainuke, kes kõndida tahaks. Ma isegi ei jõudnud neile teatada oma kangest jooksuhimust, kui nad teatasid, et võiks ikka kõndida läbi õlleorienteerumise. See oli küll midagi omapärast. Teatevõistlused olid ka päris minu tüüpi, aga mul polnud jaksu olla öö läbi üleval peale sellist tralli. Mul on tõesti hea sügav uni, aga kui jutt käib pasteerimisest, siis ma sooviksin nõrgema unega olla. Kuna ma ei osanud endale riideid kaasa pakkida, siis on täiesti võimalik, et ma külmetusin. Nina tundub kahtlane.

Eile ei tarbinud ma üle pika aja alkoholi (mitte et ma koguaeg purupurjus oleksin olnud), sest kell 5 õhtul koju jõudes vajusin ma kohe magama. Esimene kord peale 10. juulit sain end välja magada. Muidugi käisin ma keset ööd langevaid tähti ka vaatamas koos telefoniga, aga see ei seganud. Ma tõesti mõtlen, et peaks tegema nii et, ma saaksin valida omale sõbranumbri, sest kui iga päev rääkida telefoniga 20-45 minutit, siis kisub see üpris kulukaks.

Mitte et mul midagi suve vastu oleks, aga ausalt ma tahan septembrit juba. Kõik on hästi ka, aga ma ei tea. See on umbes selline tunne, et ma joon õunamahla, aga igatsen ploomimahla, mis mulle ei istu.

Okei ma lähen nüüd õue.

Mul on viimasel ajal eriti põnev elu. Ma käin kohtades, kus varem pole käinud ja teen ulakusi.
Eile tuli mul 16-aastane sugulane külla ja mul keelati teda öösel linna vedada, sest ta on alaealine ikkagi ju. Mõtlesime siis, et tühja kah passime minu pool. Kell kolm öösel ma ajasin ta üles ja ütlesin, et lähme nüüd sinna peole kuhu meid kutsuti. Me panime end siis riidesse ja läksime majast hiilides välja nii et uksed paukusid (mu isa oli all korrusele telekat vaadates magama jäänud), aga keegi ei kuulnud. Tellisime siis takso ja panime Koplisse. Alguses nagu ei saanud vedama, aga lõpus, kui pidime hakkama tagasi tulema, et meie puudumist ei märgataks, oli juba piisavalt lõbus. Kell 6 jõudsime koju tagasi, enne seda käisime ka McDrive'ist läbi. Hommikul ema ütles, et öösel sadas palju, kas me ka kuulsime. Vastasin, et jah. See oli nii korda läinud reis ja miline adrenaliinilaks.

Mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev. Ma olen nädala ajaga kolm korda kinos käinud ja veel rohkem rämpstoitu söönud. Homsest tuleb mul jälle neli päeva lapsi hoida, mis on päris väsitav, aga ikkagi tore ja mul on taskuraha ka veits vaja. Seda ka, et reedel käisin ma jälle ühes pubis. Need korrad on alati nii naljakad.

Mõnna, aga väike igatsus on peal. Homme loodetavasti läheb üle. Jejeje.

Ma olen üliõnnelik. Kahju muidugi, et keegi peab minu pärast öösel jala Tallinnast Keilasse kõndima.

Tulin täna malevast koju ja nüüd lähen väikesele peole siis. Küll ma jõuan puhata ka ja kainelt kodus olla. See malev ma tunnetasin täielikult oma piiri ja kõik oli kontrolli all.

Vau, mul läheb nii hästi praegu, et ma ise ka ei suuda uskuda.

Jeeeeeee :D

Kõik õhtud on üheks suureks õhtuks sulanud. Vesi läheb järjest jahedamaks, aga see ei sega ujumist. Maleva teeb põnevaks see väike ärevus ja kilgatused. mis mu sees on. Naljakas, osad väikesed lapsed ei teadnudki laagris mu õiget nime.

Üks päev käisime Madliga vanalinna McDonaldsis ja kuna väljas istekohti polnud, siis sõime kandikuga lihtsalt musumäel muru sees.

Eile sain magama alles kell 7 hommikul, peale rannas käiku. Ma arvan, et peale malevat ma lihtsalt magan ühe ööpäeva, et olla valmis viimast suvekuud nautima.

Ma tahaks folgile ka minna, aga see vist lükkub järgmisesse aastasse siiski.


Tomi lehmakommijäätis on nii hea. Ja mul endal on ka nii hea.

Käisin õllesummeril, kus polnudki väga hull olla alakas. Sõitsin mingi hullu keerleva ja pöörleva ning sinkavonkalise karusselliga, mis peksis mu sisikonna sassi, aga tühja sest. Alles nüüd jõudsin koju, sest jõudsin igalt poolt mujalt ka läbi hüpata. Homme kobin tagasi malevasse uut raha teenima.

Naeran nii palju viimasel ajal ja hea on olla.

Malev on jälle teistmoodi, kui esimesel aastal, aga tore on ikka. Tööd teen vähem ja magan kauem. Siin koos meie kuuega on alati ka laagrilapsed. Nüüd need kolm päeva oli siin venelaste karate laager. Nende viimasel õhtul toimus siin hull disko ja me keerutasime ka jalga vene träna saatel. Topless oli ka diskol ilma särgita, mis ei üllatanud meid sugugi ja nende lahedad soengud meenutasid Dima Bilani oma. Üks Igor kutsus mind tantsima, jejeje (noooot). Iga õhtu on sarnane eelmisele, aga ometi täitsa uus. Eelmine öö magasime väljas madratitel, sest sees oli liiga palav. Kokk, kes tööle tuli vaatas ka kahtlaselt. Aga me jõudsime magada ainult tunnikese, enne kui uuesti tööle pidime hakkama. Jäätist saab ka palju müüa, sest 34 soojakraadi ajab kõik inimesed randa.

Lähen nüüd sauna.

Peaks end kätte võtma ja siia midagi kirjutama ka, kui kõik väeskelt meeles on, aga mul pole praegu eriti tuju arvutit lahti teha, rääkimata msnist.

Jaanipäev ei olnud üldse selline nagu eelnevad aastad. Isegi lõket ei olnud, aga sest pole midagi, kuna mul oli lõbus. Viibisin endise klassiõe pool ja koos temaga ma teadsin sealt alguses vaid nelja inimest. Arendasin oma guitar hero mängimise oskusi ja nautisin magusaid vahukomme.

10. Algab mul malev, mida ma arvasin nädal aega varem algevat. Ma ei oska sellest midagi oodata, sest inimesed kellega ma sinna lähen on mulle veidike võõrad nagu eelnevatelgi aastatel.

Eriti päevitunud ma pole, kuigi olen päikese käes lesinud mitmeid päevi. Ma lugesin isegi 500 leheküljelist raamatut (ma polnud nii ammu lugenud midagi).

Mu reedene õhtu oli päris ulme jälle üle pika aja, ma isegi kaldun arvama, et ma nägin kõike unes. Ma olen
nii palju muutunud ja see ei meeldi mulle.

Mu igatsus on üle läinud ja mu mõtteid ei pane rändama iga pisiasi, mis on mulle tuttav mõnest eelnevast aastakesest. Ma hakkan isegi unustama mõne inimesega koos veedetud aegu. Mitte ehk isegi unustama, mulle lihtsalt tundub, et neid pole olnud.

Mul on kerge tunne ja tihtipeale isegi tundetu, aga ma pole kurb. Mulle teevad rõõmu pea kõik asjad.

Üle pika aja vajasin jälle rahustavat suhkruvett.

Läksin eile täiestin tavalisel ajal magama, aga ärksin alles kell 3 päeval. Mul oligi vaja end korralikult välja magada peale seda väsitavat nädalast kunstipraktikat Piiril. See oli parem kui ma ootasin ja eriti lõbus oli lõpupoole. muidugi sain ma sääskede poolt nii puretud, et mul oli reaalselt üle saja punni (lugesin üle) ja lõpuks ma natuke juba kartsin sääski. Mida lõpupoole seda rohkem mul kõik sõnad sassi läksid ja see tegi mulle palju nalja. Ma kõndisin ka päris palju (pood asus 6 km kaugusel). Osasid inimesi huvitas väga minu arvutis olev Sims 3 ja nad meisterdasid üks öö kaheksa liikmelise pere, mis koosnes meie klassikaaslastest ja kõik sarnanesid enam-vähem reaalsetele inimestele. See igapäevane kunsti tegemine ei visanudki mul üle ja sombused ilmad ei rikkunud ka tuju. 
Praegu ma olen nii rahul ja rõõmus ja mul on tõesti väga hea olla. Lähen nüüd suve algust tähistama pitsa ja muude asjadega. :)

Suvi juba täiega käib ja mul on tunne, et ma olen osa sellest juba raisku lasknud, sest ma pole eriti kuskil midagi tegemas käinud. Eile ma küll käisin, aga tänane päev läks seepärast nahka, sest mul oli tõesti paha olla. Ma teavitan, et Põltsamaa mustsõstravein on küll magus aga ka äärmiselt kange ja selline mõnus tõmmukas. Õõh, isegi veega lahjendatult ma ei tahtnud seda.

Aga praegu on mul täitsa hea ja mul tuli praegu põrandal magamise isu peale. Sättisin end oma toa pehmele vaibale ja panin sinna pehmendusi lisaks ja nüüd ma naudin :D. Ma tahaks üht õudukat ka veel vaadata, aga ma kardan, et pärast on liiga hirmus (pealegi mul on see garderoobikapp ka ju veel).

Mainiks veel, et ma ei jäägi keemias suvetööle. Jeee. Järgmine aasta ma tahaks paremini õppida, aga ma ei luba midagi. Mul oli see aasta kaks korda rohkem kolmesi aga mu keskmine hinne oli kõrgem kui eelmisel aastal, mis tähendab, et mul oli ka palju viisi.

Eile ma sain maasikaid valges šokolaadis ja need olid nii head ning ma tunnen siiani nende lõhna. Mulle maitsevad mustsõstrad ka ja võimalik, et isegi rohkem kui maasikad, aga ma pole kindel.

Lubage eputada. Just selline dokument mul rahakoti vahel ongi, muidugi teisel pool on pilt ja muu tähtis info.

Eile käisin mina, kes ma pole eriline spordipliks maijooksul. Kui just tarvis teada on, siis ma seda jooksuvärki muidugi ei teinud, ma kõndisin (7 km ja ühe tunniga). Ma poleks läinud, kui ma tasuta piletit poleks saanud, aga see selleks. Pärast sain igast nänni ka ja laevapileti Soome.
Täna ma käisin siis veits taskuraha teenimas (mis pole asja tuum) kohtunikuna kuskil Tartumaal. Sääski oli nii palju ja isegi päikese käes, kuid ma ei lasknud end heidutada. Lõbus oli.

Homme on kaks väikest tasemetööd vms, milleks ma absoluutselt valmistunud pole, aga ehk ma jõuan veel.

Kui lahe. Läksin midagi guugeldama ja siis esilehel sai pacmani mängida. Jeeee.

Ma pole nii ammu kusagil linnas peol käinud, täna ka ei lähe. Praegu on kodus nii hea ja tore olla ning ilm on mõnna ja mul on isegi tuju neid tegemata kooli asju teha. Ei ma ei hakka hullult õppima praegu ja täna, ma natuke nokitsen oma disaini töid ja muid selliseid loovaid asju.

Täna ma olen juba terve. Ma ei tea, mis värk see oli, aga hea, et see läbi on. Premeerisin end täna uue paari kõrvarõngastega.

Täna hommikuse peavalu põhjuseks ei olnud vähene kohvi tarbimine viimaste päevade jooksul, vaid hoopis 39 kraadine palavikupoiss, kes mul üllatusest silmad suureks ajas. Ma ei saanud lasta end sellest häirida, sest ometi on mul vaja ruttu ära teha interi pildid. Eile käisin Vabaõhumuuseumis, mis oli tasuta, täna käisin vanaisa töö juures (ta on tisler) ja kirikus ja homme lähen hotelli ja tsikli poodi. Põnev. Loodan, et lõpptulemus on hea.

Vahepeal ma olen sisalikku kaisutanud, siili näinud ja öösel üksi McDrive'is käinud. Üldiselt mul läheb ikka päris hästi, kui mitte kooli arvestada, sest ma pean suvel hakkama keemiat õppima, aga ma olen ise süüdi kah. Ja mull meeldib mu meessoost juuksur, kes ütles, et kui ma kohvi või midagi tahan, siis ma pean ainult korra sõrmi nipsutama ja ta jookseb. :D
Ma unustasin oma sõbranna sünnipäeva ära, kui halb. Ma olin nii häiritud tänasest matemaatika suulisest eksamist, et see läks mul täiesti meelest. Mul on nii paha tunne.

102 nagu 102 dalmaatsia koera

Laupäeval käisin seiklusrogainil kohtunikuks. Hommikupoolikul keset metsa, künka otsas ja puu all lõdisedes ei uskunud ma, et võiks tulla lubatud 23 kraadi. Ühel hetekel avastasin, et on nii umbne ja niiske nagu loomaaia troopikamajas. Keksisin kampsuni väel ringi, naeratasin inimestele ja kui kedagi läheduses polnud tantsisklesin puude vahel. Tagasi jalutamine koos vastava muusika, viimase kohvi rüüpamise ja mõnusa tundega läks kiiresti.
Kodu uksest keksisin sisse kell 9. Tuju oli mul hea, aga tahtmist kuskile välja minna mul polnud. Kui emps magama läks, siis lippas õde minu tuppa ja ütles, et õhk on puhas. Samade sammudega hiilisime kööki ja hakkasime küpsisetorti tegema. Kohvimasin üürgas, vahukoor oli riietel ja laual ning küpsisepurud talla all. Hommikul läksime tordi ja kohviga vanemate tuppa ja sõime koos emadepäeva torti.

Osade inimeste ausus paneb jahmatama. Minu meelest mõned asjad võiks enda teada ka jätta ja kõik pole välja ütlemist väärt, aga viimasel ajal tahaksin ma ka aususega lajatada ja täiega.

Ma lihtsalt ei saa praegu siia kirjutada.

Hoop tuli.
Naeratus, naeratus, paus, naeratus kaob, hingamine kiireneb ja kiireneb ja paanika.

Õnneks ma iga päevaga avastan, kui kallid ja armsad inimesed mu ümber on. Olen tänulik.

Ma ei tea, mis minuga toimub ja mida ma teen. Mida ma teen? Miks? Ja ma ei viitsi üldse mõelda mingeid lahendusi, niiet okei, lähme peole siis või. Praegu ma olen selline. Kelle juures ma neljapäeval käisin ja mida ma reedel tegin ja mida ma järgmine nädal teen. Ma tavaliselt ei lahenda oma asju nii.

Ma koristasin oma kapi ära, mis tähendab, et mul on ikka väga hea tuju. Hajameelsusest valasin kohvi hoopis klaasi sisse.

Jeeeejejeeeee :)

Alguses pidime reedel sõitma Tartusse, aga see muutus ümber. Õnneks oli meil tagavaraplaan, mis osutus nii palju rohkemaks, kui ma algul arvasin. Päeval, kui mul oleks pidanud olema toss väljas, olin ma nagu laetud patarei ja ma naeratasin peaaegu kogu tee koju. Mul läheb peaaegu ideaalselt ja mu sees on nii palju kilkeid, mis ootavad sobivat aega ja kohta. Nüüd ma puhkan ja sean end selleks viimaseks veerandiks koolilainele.

Hommikusöögiks kaks võileiba, keskpäeval Peeter Paanile külla ja pärastlõunal Mulaniga ise tehtud sushit sööma. Hiljem lõbustas meid kreisi keiser Kuzco koos vendade karudega. Hilisõhtul naerutas meid soome keelt kõnelev Lumivalgeke koos seitsme pöialpoisiga ja uinuda saime koos printsessi ja konnaga.

Eile oli meil Johannaga Disney päev koos ise tehtud sushiga. Täna ma käisin ka inimesi nägemas ja kino nautimas nagu üleeilegi. Mis saab homme, seda ma veel ei tea.

Ja ma olen nii rõõmus ja rahul, sest ma alles nüüd oskan olla ja tean. Miks ma varem küll ei taibanud.

Vahetasin plaati. Mu sees on õnnetunne ja mõned kilgatused, mis ma varsti valla päästan.

:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

:(

Vaheaeg, mis tuleb, ei ole mitte kevadvaheaeg, vaid talvevaheaeg nr.2

Pole jõudnud mainida, et ükspäev prismas mind paluti turvaülevaatuseruumi, sest turvakaamerate järgi varastasin ma küünelaki. Kui küsisin, et kas nad mõtlevad seda lakki, mille ma isale ostukärusse panin ja mille eest ta maksab praegu, siis nad vabandasid viisakalt. Andsin andeks neile. See oli veits naljakas ka.

Ema helistab laupäeva päeval: "Noh, oled elus või, millal koju tuled", siis läksingi koju magama ja magasin terve päeva maha.
Tähistaime Raimondi sünnipäeva. Kõik oli ja rohkemgi veel, mis ma algul ootasin. Eesti laulu valimist ma ei näinud, aga pole hullu, sest ma oleksin nagu nii võitja poolt hääletanud :D Vahepeal keeras nii ära, et mind meigiti veits markeriga, punasega ja huuli. Edasi Salvadori ja seal palju tantsu ja piinlikke olukordi ja vahepeal veits väikese pubeka moodi käitumist, nalja ja siis pikk kõndimine Merili poole magama ja siis kahtlane hommik ja siis kõne Raimondile: "Kuule, kas sul eilsest süüa on alles või. Okei, väga hea, me tuleme sinna" Ja siis palju süüa ja kohvi ja siis istumist omaette.

Täna jälle arendasin oma mänguoskusi piljardis. Ja ma juba vaikslt tunnen kevadet ja seda päikesesoojust, aga sinililli pole, või noh neid sillasid. Ma nii tahaks, et keegi tooks neid mulle :D
Ja ma tahan minna seda Alice imedemaal vaatama kinno. Aga ma ei taha üksi minna ja keegi nagu eriti ei taha seda vaatama ka minna.

Koolis oli mul reedel väike murdumine. Ma pole aru saanud kas aja möödudes läheb paremaks või halvemaks, sest mul käib see vaheldumisi.
"On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall " winnie puhh . Aga mul ei ole ju õhupalli...

Mul on õrnushoog.
Ma pole rahul.

Täna jalutasin ma koeraga kaks korda järjest isegi.
Varsti on televusseri aeg.

Ma sain naistepäeva puhul isegi ühe lillekese ja mitte oma isalt. Lahe :D
Mul on täna poolsünnipäev ka veel muide. 6 kuud veel.

Üks päev ma vaatasin filmi "My sister's keeper" ja see läks mulle nii hinge, et ma nuuksusin nagu väike plika. Ütlen lühidalt: 11-aastane tüdruk, kes kavandati katseklaasis oma vanemale leukeemiahaigele õele varuosadeks otsustab oma vanemad kohtusse kaevata, et saada ise otsustada oma keha üle ja selle üle, kas olla oma õele doonoriks, kes sureb, kui ei saa ühte neeru. See film ei ole täis hoolimatust, nagu esmapilgul tundub. Tüdruk armastab väga oma haiget õde ja ta tahab saada võitu oma keha üle hoopis muul põhjusel, mis selgub filmi lõpus. Filmis on nii palju erinevaid tundeid, üksteise mõistmatust, pisaraid, aga ka rõõmu. Kaunis.

Kui kell hakkas hommikul juba 12 saama, siis ma mõtlesin, et miks majas nii vaikne on ja miks keegi mind pole üles ajama tulnud. Vaatasin aknast ja autot polnud ka maja ees. Imelik. Teen toa ukse lahti ja "hallooo".
Keegi ei vasta. Teen kõne ja selle peale meenub, et pere läks Soome. Jeeeeejejejejjejjeeeee.

Sigrid jookseb kodus ringi, tantsib ja laulab ja joob üksi kohvi ja vaatab üksi filmi ja sööb jäätist ja siis läheb piljardit mängima.

Nad ostsid soomest nii palju asju, et ema ja õde ei mahtunud autosse ja pidid taksoga tulema. Normaalne :D

Ja nüüd ma olen rohkem kui küll puhanud, et võiks minna kuskile.

Appi, miks ma koguaeg kordan endale et kõik on korras ja et ma olen rõõmus ja õnnelik. Kas ma siis pole või. Olen ju, olen, olen küll. Aaaarghhh.

Täna tekkis korraks kellegi ärakasutamise tunne, aga ta ütles, et ma mõtlen valesti. Ok, midaiganes, mul ükskõik. Ma otsin nagu mingit aseainet, aga ma tean, et ma ei leia ju. Kõigele ja kõigile pole aseainet. Eriti nüüd, kui mul on kindlad nõudmised ja asjad. Ma olen valiv ja nõudlik, ma tean. Aga ma ei ütleks pirtsutaja, see ei kõla ilusti.

Kui ma mõtlesin see nädalavahetus puhata kodus, siis nüüd ma plaanin ainult täna puhata, kui mu telefon just ei helise.:D Appi, ma tahan koguaeg kuhugi minna ja midagi teha. Kardan ilma jääda asjadest. Homme peab hea tulema, peab tulema.
Ma pole veel osasid inimesi nii ammu näinud, näiteks stuudiokaid, oijah, peaks end käsile võtma ja nendega ka naerma minema.

Ma olen rõõmus.

Ma vist tean, mida ma õppima tahan minna. Enne mul polnud õrna aimugi.
Ma olen nii rõõmus, aga koolis ma ei suuda eesti keele tunnis olla (mitte õpetaja pärast, kuigi ta ei sümpatiseeri eriti), käekirjast on juba näha ja see rikub mu tuju veits, aga muidu on hea.

Mida mul ikka peale kooli teha kodus on, ikka kindaid kududa. Msnis ma enam ei istu, telekast pole ka midagi vaadata ja kui lugeda ei viitsi, siis nii ongi. Tegelt ma alustasin neid kindaid juba oktoobris, aga see ei loe, sest ma vahpeal ei kudunud ju. Polnud kunagi varem kindaid kudunud, aga väikese vanaema juhendamisega sain hakkama ja täitsa ise. Jejejejejeeee, päris uhke olen ka, kiitust palun :D

Vanaema on mul üldse väga tore. Ma käin ilusti iga kolmapäev tal ja vanaisal külas, söön seal seda head toitu ja need kaneelisaiad, mm. Igastahes :D
Vanaisa: "Kuule, ma panen nüüd sind sinna arvutikursustele kirja!"
Vanaema: "Ei pane, mul ei ole ju mälu!"
Vanaisa: "Ah, mis sa jamad. Arvutil on mälu 50 giga"

Ja siis veel seda ka, et ma täna peeglist vaatasin, et ma olen täitsa teist nägu, kui enne olin.

Et oleks aimu, millist muusikat mulle viimasel ajal kõrva tuleb.

Ma sõin nii nii palju ananassi, et mu keel valutab, aiai. Ma ikka veel kirjutan arvuti taga kahe nimetissõrmega.

-Kui minu teised pereliikmed söövad tavaliste nugade ja kahvlitega, siis mina söön alati pidulikega.
-Koer ei tohi diivanil käia, aga kui kedagi kodus pole, siis ma luban tal enda kõrvale tulla.
-Mul on laua peal väike peegel, mille ees ma eputan.
-Vahel ma laulan ja tantsin oma toas segast moodi.
-Mulle maitseb tomatimahl rohke soola ja pipraga.
-Kardan ainult suuri ämbike, kuid naudin hirmutunnet, mis tekib üksi väikestel pimedatel tänavatel kõndides.
-Ma ei ole kunagi sokki kudunud.
-Mulle ei meeldi sõna "leotis".
-Ma laenutan raamatuid ja viin need tagasi ilma lugemata kui tähtaeg käes ja laenutan uued raamatud.
-Olen kuu aega kuulanud playlisti, kus on ainult 36 lugu.

Kui mul algul ei olnud üldse mingit tantsu, massi ja üldse mingit pidutsemise tuju, siis lõpuks kui tuju tekkis, läks küll asi veidi käest ära. Salvadori me ei jõudnudki, aga see eest sain ma näha õpetaja Vaksa, kes oli meigitud ja puha, jah esta õpsi. Aga miks ma teda nägin, miks ta mind nägi ja miks ta üldse oli seal!!! Kõrtsis. Ma ei oska öelda kumb on parem, kas purjus omavanustega laheda muusika järgi hüpata või purjus kahekümneaastastega jaanipäevalaule laulda ja kaa samamoodi tantsida ja naerda ja uusi tuttavaid saada ja nii edasi. Need kaks on nii erinevad, aga ma tahan ikkagi neid mõlemaid.
Kui hommik tuli, siis oli kah päris vahva. Istuda kahekesi köögi laua taga, süüa viinerit ja juua palju-palju kohvi ja kuulata neid seiklusjutte eelnevast õhtust ja naerda hääl-ära häälega ja lugeda kaotatud asju üle ja nii edasi. Ulme oli jälle.

Ja mul on üks kinnas ja mul on ainult üks lääts.

Kõige kõigem küsimus mulle oli, et kas mul lapsi on.
Ma kulutasin pool oma märtsikuu rahast enne märtsi algust ära ja ma ei taha nii.
Järgmine nädalavahetus säästan end ja raha.

Hah. Mina käisin Tapperis ja mulle täitsa meeldis. See polnud selline rarrrraaaaaah möirgamine, nagu ma ette kujutasin.Võinoh, siis kui meie sinna jõudsime, siis polnud :D

"Meril kuule, eks see mees, kellega ma rääkisin oli Lauri Pedaja moodi?"
"Hah, see oligi Pedaja!"

Lahe eks :D, igastahes oli täitsa vahva öösel ringi trampida ja pärast lumepallidega akendesse loopides inimeste und rikkuda. Veits kuri, aga tore :D

Ja täna ma koristasin oma toa tühjaks ehk siis lükkasin asjad kappi, et külalistele paremat muljet jätta, siis söön head lasanjet ja lähen pittu.

Heeei, kes mu kohvi ära jõi!

Ma ei viitsi enam, kaua ma ikka lasen end ära ajada ja tuju nulli viia. Sama nagu ploomimahlaga. Mis ma ikka ja jälle proovin sellest, võtan parem kohe õunamahla.

Imelik, et homme koolipäev on.

Kellukese klaas käes ja tekk ümber vaatasin diivanilt üht multikat, või filmi, ei, ikkagi multikat. Ma ei tea kuidas seda nimetatakse. See ei mõjunud mulle nii nagu ma lootsin, pigem vastupidi ja ma ei tea kas mu ootused selle suhtes olid liiga kõrged, et ma sellest väga vaimustusse ei sattunud või ma lihtsalt ei saanud sellest aru. Ma vist tõesti ei saanud sellest aru, sest mõtted läksid pidevalt rändama ja ma ei saanud niisama kah pooltest asjadest aru, aga pole hullu, ma vaatan seda veel mõned korrad. See meenutas mulle üht telekamängu mis meil kodus kunagi oli. Seal sai poksida ja need inimesed nägid samasugused välja.

Iga mõne päeva tagant valan ma omale klaasi ploomimahla, lootes, et see on mulle vahepeal maitsema hakanud, aga ei. Mulle ei maitse ikka veel ploomimahl.

Ma ei taha, et mult küsitakse, et kus ta on või miks ta ei tulnud, sest ma ei tea, aga tahaks ise ka teada. Ma ei jaksa niimoodi. Võibolla tõesti olen mina see nõme olnud. Ega ma tavaliselt sellest ise aru saagi.

Vähemalt vean end õhtuti ja nädalavahetustel välja, siis tulevad uued ja head mõtted ja kõik läheb korda. Tegelt kõik juba ongi korras, vist.

Ma olen kas poole ööni üleval või lähen juba kell 5 õhtul magama. Mul on vaatamata kõik sarjad ja lugemata kõik laua peale kogunenud ajakirjad, ei viitsi kah.

Mitu, mitu korda tabas mind see vau-efekt. Aina paremaks läheb ja katus kah sõidab. Imelik oli hommikuvalguses koju kõndida, tühjal sõiduteel keerutada ja üksi bussis istuda, aga mulle meeldis.

Mulle niinii meeldib naerda südamest nii palju, et kõhulihastel hakkab valus juba.

Aitäh.

Koolis sain väikese suhkru ja kofeiini üledoosi aga nüüd on parem. Koju kõndisin mõnusa pea ringlusega ja uksest sisse astudes, panin uue kohvi jooksma väsimuse vastu. Nüüd lähen teen veel ühe mõnusa ringi pea ringlusega ja lähen taon mõned pallid aukudesse. Jejejejejeeee...

Ma polnud esmaspäevast saadik arvutit lahti teinud. Olen natuke õnnetu, kuid ei hakka siia sügavat ja kurba juttu kirjutama. Kui mul on paha tuju, siis mulle ei meeldi, kui mind torgitakse. Emaspäeval oli mul eriti paha tuju, aga iga päevaga on see paranenud. Homme on juba kõige parem.

Ma käin ilusti peaaegu iga päev koeraga jalutamas. Hea, et mul on keegi, kellega jalutada. Ma ei tea päris täpselt mida ta minust ootab, aga osad poisid on need sõbra-tüüpi poisid.

Ja mul on selline igatsus peal, ma nii tunnen puudust. Kui arvan, et kõik on korda saanud, siis hakkab kõik otsast peale. Mul on nii palju erinevaid tundeid praegu ja ma ei tea mida nendega peale hakata.

Kõige parem oli ja siiani on.
Taksoga vedas nii palju, et kui ma numbreid sisse toksisin siis sõitis kohe takso ette ja pani nina all eelmise kliendi maha. Takso oli sama, mida just telefoniga valima hakkasin. Telepaatia missugune, eks.
Tahaks nii väga hot dogi, et ükspäev lähen ostan.

Mul oli lihtsalt parim koolipäevast neljapäeva õhtu. Lisaks Jussi õlletoale ja Täku tallile olen veel nüüd üht kõrtsu külastanud. Kõik läks nii ebareaalslt hästi, ühtegi lollust ka ei juhtunud, jess :D . Tossu sees hüppamine ja tiigrikutsu laulmine. Kõik laulud kummitavad läbisegi. Peale Honda-mehe, paksu ja plaksutaja edutuid lähenemiskatseid liitusime hoopis mingite teistega, hah üks naine pidas sünnipäeva meiega. Ainult alguses sai enda raha kulutatud, pärast kulus teiste raha. Ja ma polnud kunagi joonud tequilat sidruni ja soolaga, mis oli kõige parem maailmas (sel hetkel). Kui sulgema hakati suundusime järgmisesse paika. Hommik oli nagu filmis :D. Jope kikivarvukil selga ja mõni meeter koolini. Ilma ühegi asjata, silmad pahupidi ja jalg ühele poole vedamas oli päris naljakas koolis ringi käia. Muidugi ma oleks koju magama läinud kui ma oleks teadnud, et muusika tööd ei toimu. Mingil hetkel, kui tavaline olek hakkas tekkima oli mul kõige hullem. Koju jõudeski oli veel sooja sees ja pea on imelik ikka veel.

See oli heaaa, veeeeel...

Arghhhhhh......Tahaks niiväga jalgu trampida. Tahaks öelda aga hoian end tagasi. Ei.

Jäärajal oli liiga palju autosid ja mürgeldada üldse ei saanud.

Osoonil nägin ma nii palju tuttavaid ja nii palju neid, keda ma ei mäletanudki end teadvat. Jaaa, mulle meeldis ja ma olin rõõmus ja õnnelik ka, aga väike kurbus, mis sees oli ei lasknud sel eriti välja paista. Ma olen rõõmus ka, et mu ema ei keela mulle enam nii palju asju ja ei pane pahaks. Kõige rõvedam on muidugi see, et kui kodu uksest sisse astud, siis hakkad tundma kuidas riided haisevad, õõh...

Emale ma muidugi ei saanud rääkida, et ma Merili sünnipäeva tähistasin. Nüüd olen tänu emale kodus. Ma nii vihkan mehi praegu, mida nad küll endast arvavad, Nutan end magama, mul on tõeline trauma, ausalt nagu, te ei kujuta ettegi. Nagu filmis, ma nii nutan.

Viimasel ajal on kogu aeg selline tunne: jflkhajc nJFjb jjnafv FVKNGKASJNSjf vncndfns,c dsfnjsnfdawfknskjnvkdskfvnk.

Võru oleks nagu ümber kurgu, aga ainult võru ja see ei lähe ära. Ei kurda, ei hädalda, ei jonni. Milleks? :D

Koju jõudes kallistasin voodit. Ilmselgelt ei tahtnud ma minna pesupoode ja toidupoode läbi kammima, kui mulle autoga järgi tuldi. Õde pakkus mulle oma jääjooki, mis oli maailm parim mu ähmasele ja valutavale peale.

Järjest enam saan ma kinnitust, et inimesd on ikka nii õelad, kurjad ja kohati pahatahtlikud. Ei ole ju vaja kogu aeg teistele ära panna.

Hmm, Harri sünnipäev. Ema peab mul Rahumäe inimesi täiskarsklasteks. Oma arust hilinesin siia, kuid olin teine külaline. Pikka aega olin ainuke tüdruk poiste seltskonnas, hiljem lisandus veel mõni aga nüüd olen kahekesi Gretekesega. Saan öelda, et oskan juba juua, arvestades näiteks üleeelmist aastat. Tunnen end hästi ja vabalt, tean kuidas inimesed minusse suhtuvad ja millist käitumist nad aksepteerivad. Nad võtavad mind nii nagu olen, vist. Tahan ja kilkan, tahan ja naeran kõvasti. Nüüd tuli Grete mind vaatama, et kus ma kadusin. Lippan siis jälle nüüd.

Jeejejejejejejejjejeeeeee.....

Halb koeraomanik nagu ma olen, ei käi koeraga iga päev jalutamas nagu peaks. Need külmad ilmad ei aita kah väga kaasa. Praegu kutsutakse mind ise koeraga jalutama, saan seltsi. Nii isegi võib külmas jalutada koos pea ringluse ja mõnusa tundega. Mulle ei meeldi ainult, et sõrmed külmast valusaks lähevad.

Ma tunnen end väga hästi, kõik on paigas. Vahel sõidab katus ära, aga ainult vahel ja seda heas mõttes, minu meelest.

Kõht oli tühi, õnneks sain oma nälga leevendada selveris uusi asju degusteerides. Kui ma lasen korraks endale pähe mõtte, et võibolla võiks kooli mitte minna vms. siis mul on raske end ümber veenda. Pikk nädalavahetus tuleb, mis saab hoo sisse juba reedel. Ootused on kõrgel.

Tahaksin midagi rääkida, aga ei saa kuni miski pole veel kindel. Tahaksin seda arutada, aga ei näe sel mõtet, kui sellest midagi ei tule. Las see siis olla ja räägin siis kui saan. Olen ärevil ja loodan. Võibolla pilt ütleb rohkem, kui ma ise ütleks. Jah Jaapan.

Mu mõtted ei jäta mind, kui tahan magama jääda. Nii meeleheitlikult üritan ja mõtlen mustale värvile, no ei miskit. Täna aga tunnen end lausa kuratult, vajun patja. Ei jõudnud õppida homseks ja ei viitsi seda muuta ka.

Täna ma olin niinii rõõmus, ma tundsin kuidas ma helendan.
Ma ei viitsi täna arvuti taga rohkem istuda. Tere televiisor.

Pole vahet mis tablette ma neelan, sest ma ju neelan nagunii (Ei hakka rääkima miks. Kes teab, see teab). Tõesti pole vahet, ma olen neid nii kaua neelanud kui mäletan ja ma isegi ei kujuta ette mitu peotäit. Hiljuti lõpetasin rohtude söömise omavoliliselt. Tunnen muutust, keha on valus. Ma ei lõpetanud selle pärast, et ma mõtlen, et ma võtan keemiat sisse või neelates tuli blokk ette. Ei, ma lihtsalt ei viitsi, ei taha ja mulle ei meeldi. Ma ei saa terveks, ei saa ju.

Ma tahan elevandiga sõitma minna ja ma tahan minna hüppenööriga randa jooksma. Ma tahan, et oleks juba aprill ja ma saaksin külmas õhus nautida soojasid päikesekiiri. Vahel ma tahan, et mul oleks kass, aga ainult vahel.

Keegi küsis, et mis hinded ma sain 9. klassi lõpueksamid. Kui vastasin, et viied, siis sain küsimuse, et mis ma nendega nüüd peale hakkan. Ma tõesti ei tea, miks ma üldse nende nimel nii palju vaeva nägin. Ma tõesti õppisin, aga miks nii palju. Tahtsin vist endale midagi tõestada. Peaks jälle võtma sihi, kuhu püüelda, sest praegu on selline tunne, et kõik läheb tühja.

Minu hommik algas päeval ja kohvi kõrvale vaatasin The Princess and the Frog. Mis saab siis, kui konna suudeldes, ei saa temast võluvat printsi vaid sinust saab hoopistükis konn. Õnneks või kahjuks ei hakka ma siia kirjutama mingit arvustust sellest. Võin öelda ainult niipalju, et mulle, kui multifilmide armastajale meeldis see väga.

Mulle ikka veel maitseb kohv. Ma alati tahan, kui pakutakse. Ema hüüab: "Kohviiiii" ja ma jooksen võtma, nii iga päev. Alles ükspäev kuulsin igalt poolt, et osad mu tuttavad inimesed on loobunud liha söömisest ja siis ma mõtlesin, et ma küll ei loobu, miks ma peaksin, mulle maitseb ju liha. Viimasel ajal aga mul nagu eriti isu pole, lihtsalt pole. Ma ei ütle, et ma ei söö toite, kus on liha sees või midagi sellist, söön küll, aga mitte nii isukalt kui varem. Võibolla on see lihtalt selline mööduv periood.

Ja just praegu lähen ema hüüdmise peale kohvi võtma.

Kahe päeva jooksul sai hävitatud hulgaliselt popcorni, katulikrõpse, coca colat ja muud toredat. Filme sai ka hullult vaadatud ja 5 neist olid õudusfilmid. Need mõjutasid ka veidike minu uinumist aga õnneks peidavad ju kõik kollid end karderoobikapis ning öösiti mul sinna asja pole, nii et see on hea. Paranormal activity. Hmm..Kui te seda vaatate, siis proovige mitte süveneda ja uskuda seda. See polnud mitte ainult õudne, vaid ka kurb ja lõpus tahtis mul isegi nutt peale tulla. Aga ma ei taha enam seda meenutada, kuigi ma tean, et ma vaatan veel mõned korrad seda filmi. Igastahes ma sain jälle endal kõhu valusaks naerda, endal naeruga igasugu asju kurku tõmmata ja mõned korrad põrandale lennata.

Ja kuigi mulle määrati antibiootikumikuur ja kästi kodus olla, siis ikkagi tahaksin ma minna välja ja igast lahedaid asju teha. Ma olen rõõõmus. Aitäh.

isa: järgmise koera võtame lühikarvalise. paneme lapsed mehele ja siis võtame.

ema: võtame jah, siis saab talle riideid osta, nii lahedaid olen näinud

isa: võtame selle chin...mis see ongi nüüd chinchaua?

Kell on palju, või on vähe, ma ei teagi enam. Tänavalamp paistab mulle läbi kardinate otse silma, kui proovin magada. Ma ei pane ette oma silmaklappe nagu teen tavaliselt, et saaksin magada. Radiaator soliseb, see segab, aga ma ei pane kõrva klappe, et summutada radiaatorit või omi mõtteid. Mängin kätega seinale varjud, tänvavalgustus aitab kaasa. Lähen alumisele korrusele, istun köögis toolil, kus tavaliselt ei istu, joon teed ingveriga, mida ma tavaliseltki joon. Panen jooksma filmi Half light, mis on sama dramaatiline, kui kõhedust tekitav. Kohati vaatan läbi sõrmede. Lähen voodisse tagasi ja proovin jälle uinuda. Mu sees ei ole rahu, mu sees kõrvetab. Head ööd.

Kõik. Ma olen edasi liikunud (võinoh..kavatsen liikuda). Seda ei saa mulle pahaks panna. Proovin rahul olla.

Homme tuleb mulle Lillukas külla. Tema viimasest külastusest on juba palju aega möödas. Siis kui ma teda väiksena tundsin, meeldis talle leiba pliiatsiga peeneks rullida ja siis radiaatori peal üles soendada (koolis). Vale sõnakasutuse pärast võisin oodata lajatust pliiatsiga vastu pead. Talle meeldis koolihoovis sipelgaid süüa, vetsus endale vett ninna tõmmata ja turnikatel endast pilti lasta teha. Mõningaid sarnasusi meil ka oli (eelnevaid rohkem ei kommenteeriks). Ajaloos olime mõlemad parajad udupead ja keemiat ei jaganud, võõrkeeled ka lonkasid. Need olid ühed paganama head ajad. Õhtuti mängisime isetehtud bingo lotot.

Ta on mulle kallis.

Isa sõitis Soome ja ütles, et ma saan tema auto, tema ära oleku ajaks endale, ehk siis terveks päevaks. Kuna mul aga lube pole, siis sellega sõita ma ei saanud. Aga vähemalt sain ma auto, eks.
Nüüd ma oskangi jälle niimoodi mõelda, et igas asjas on midagi head. Ma olin selle korraks juba unustanud.
Ma olen tegelikult õnnelik ju...

Pingviinipoeg Lolo. Ma armastasin väiksena seda multikat, see oli alati nii kurb, aga ma ikka vaatasin seda, nagu ma ka kuulasin õhtuti seitsme kitsetalle muinasjuttu, mis ajas mu nutma ja tekitas hirmu, aga mida ma ikkagi iga õhtu kuulasin.

Kui ma nüüd terveks saan, siis ma võtan oma telefoni ja hakkan helistama, ma ei saa ju oodata kogu aeg, et mulle helistataks. Peaks nagu ise ka liigutama, kui tahan, et midagi juhtuks ja kui ma kedagi näha tahan ja head aega veeta.

Täna helistas mulle tundmatu number. Võtsin telefoni, ootasin hetke ja alles siis vastasin. Tekkis millegi pärast hirm. Miks peaks mulle helistama keegi, keda ma ei tea. Pole ju tegelikult midagi, mille pärast karta, võimalik ka, et vale ühendus. Tegelikult tahtis ühispank, et ma oma mitu kuud tagasi, postiga kätte saadud kaardi aktiveeriks. Eks ma siis tee seda.

Õde oli ka koos minuga täna kodus haige. Me ei kakelnud, aga ma ei ole temaga enam nii lähedane, kui siis, kui me väikesed olime.

Tahaks nüüd minna välja, näidata oma rahulolu ja olla rõõmus ja panna teised sellega naeratama.

Tühjus. Nii tühi on olla ja peas pole ka mingeid mõtteid. Ma ei tee mitte midagi, ma lihtsalt olen. Öösel läheb uni ära ja läheb kaua aega, enne kui tagasi tuleb. Vahel tahab nutt tulla, aga ma ei nuta. Pisarad, mis ilma silma pilgutamata mööda põske alla voolavad, pühin ma ära, ilma grimassi muutmata. Olen. Ma tahaksin juba ära sõita.

"Kuule Jumal, anna andeks, et ma sind kunagi uskunud pole ja sulle halvasti öelnud olen. Ma ei nimeta sind enam kunagi lolliks ja hakkan sinusse uskuma. Palun tee nii, et ma saaksin endale koera." Kui ma olin väike tüdruk, siis just nii ma soovisingi ja palusin asju, mida ma tahtsin. Enam ma ei pöördu Jumala poole, minu jaoks ei olemas Jumalat, kui sellist, aga ma olen tolerantne nende inimeste suhtes, kes käivad kirikus ja usuvad.

Praegu ma olen nii õrnake ja ma ei oska end aidata.

Teel lasin ära jahtuda, raamatut pole mittu päeva lugenud ja magama lähen hilja. Mul on aega aga kannatust pole, ma lihtsalt ei jõua oodata enam midagi.

Täna ma avastasin veel ühe laheda blogi. Kunstnik Todd Selby tehtud fotod ja joonistused põnavatest tegelastest, nende kodudest ning loovkeskkondadest. Igale pildiseeriale järgneb intervjuu, mis on alati markeri või vildikaga kirjutatud. http://theselby.com/

Vahel ma hakkan naerma, kui ei peaks, ma naeran seda pettunud naeru. Viimasel ajal pole kõik asjad naljakad mitte toredat ja rõõmsat moodi vaid naeruväärselt kurba moodi.

Koju sain autoga. Ema tahtis korraks poest ilusaid kingi näidata, ainult näidata. Kingapoes aga läks asi veidi käest, väljusime suurte kottide ja üpsriski suure arvega. Ma mõtlen, et olin need kõik asjad ikka ära teeninud, mitte et kas ma kõiki asju ikka kanda jõuan või mida ma selle raha eest muud oleks saanud. Hea aasta paistab tulevat.

Mul on muidu hullult hea ja ma olen nii õnnelik koguaeg, aga vahepeal tuleb reaalsus ja lööb näkku. Ma ei julge enam liiga palju oodata, ma kardan pettuda. Segased signaalid tulevad, ma ei tea mida arvata ka. Ma tean ainult mida ma tahan ja et enam ma ei karda häid asju, nagu eelmine kord.

Nägin just praegu, siis kui filmi oleksin pidanud Gretega vaatama, üht kõige paremat und, mida täna oleks saanud näha. See oli väga vajalik unenägu, see oli nii ebareaalselt väike ja tavaline ja niiinii. Aga võibolla ma lihtsalt kujutasin seda ette ja see polnudki uni. Kell näitab 5.55 hommikul ja me proovime magama jääda.

Eile oli niiniipeaaegu.

Mulle ei meeldi eriti suitsu tõmmata, ma olen rohkem vessari inimene. Vahel ma aga tahan saada seda nikotiinist tingitud pearinglust ja mõnusat tunnet suitsu kaudu. Kell näitab natuke peale keskööd, sumpasin just koju. Nüüd istun msnis ja hakkan magama sättima.

Mul pole juba ammu olnud nii tegusat vaheaega, aga selleks see vaheaeg ju ongi. Olen näinud rohkem inimesi, kui arvasin end nägevat. 1. jaanuar oli ainuke perega kodus päev, ülejäänud aja olen käinud igal pool ära. Täna just tulin sõbranna poolt koju j kohe lähen järgmise juurde. Naudin nii väga seda kõike ja ma olen nii õnnelik praegu ja ma ei kavatsegi maha rahuneda.

Muidugi meeldib inimestele lugeda neid blogisid, kus arvustatakse midagi või arutletakse millegi kolmanda üle. Mina kirjutan nii nagu mul tuleb, nii nagu ma olen, mitte nii nagu teised tahavad.

Jejejeeeeejejejeeeee....Rohkem ei ütle.

Täna mulle tutvustati midagi uut, mis sarnanes millelegagi, millega ma suvel kohtusin. See pani südame põksuma, süda põksus terve keha soojaks, kõik tundus nii korduv ja tuttav. Proovisin seda tunnet ja kõike paaniliselt meelde jätta. Praegu meenuvad ainult dalmaatsia kutsikad ja Indana Jones selles suures labürindis. Praegu on hea ja rahulik, läheks magama ära

Lõpuks nägin ka mina täna New Mooni, teadsin mis tuleb aga ikka oli huvitav. Ma pole mingi fänn, aga kui keegi ütleb, e ta ei taha neid filme näha, sest peaaegu kõik on neid näinud ja nii paljudele meeldib see, siis see on jama. Öelgu lihtsalt, et pole tema maitsele.

Ma lihtsalt nii armastan neid, nad on nii minu inimesed. Tulevad ja kallistavad niisama ja alati vastu ka kui mina neid kaisutan, võtavad käevangust kinni ja ei aja ära. Lapsikud ja arukad samal ajal ja ma leidsin nad täiesti ise, ilma et keegi oleks tutvustanud. Täna ma jälle nägin neid ja varsti näen jälle.

Kell hakkas saama 11 õhtul ja aknast välja vaadates tahtsin kohe õue minna. Mis sest, et mul olid ööriided juba seljas, ma vahetasin end soojemalt riidesse ja kobisin õue. Tänavad olid paksult lund täis ja läbi lume pidi ainult sumama. Autosid nägin ainult paar või kolm ja inimesed, kes vastu tulid olid koertega. Ma oleksin võinud oma kutsu ka kaasa võtta aga ma ei tea miks ma sellele varem ei mõelnud. Ma tavaliselt ei käi niimoodi öösiti üksi jalutamas aga täna ma nii tahtsin. Lumi oli nii ilus, soe ja pehme. Hommikul kindlasti keegi imestab, et kuidas tema aia taha, poole meetri sügavusse lumme sai lumeingel öösel tekkida. Koju jõudes olin ma lume poolt ära värvitud, ma olin ise nagu üks lumeingel. Mulle meeldib see, mu suhteliselt uus kodukant, siin on hea, eemal sellest linnakärast. Nõmmel oleks ka hea olnud. Ma jalutasin mööda paksult lund täis teed, vaatasin laternate valguses langevaid täiuslikke lumehelbeid ja püüdsin neid oma ripsmetesse, hüppasin kõige ilusamatesse lumekuhjadesse ja nautisin inimtühje tänavaid. Oleks ka saanud täiuslikum olla.

Sadamas käsi värises ja pilti oli raske teha. Jah just sadamas, sest mulle hommikul helistati ja kutsuti tasuta laevale uut aastat vastu võtma. Mul juhtub alati nii, et kui lootust eriti olevat ei tundu, siis laheneb kõik superhästi. Ma salvestasin oma mällu hetke kus ma veinise peaga soome ansambli järgi jalga keerutan. Praegu näitab kell 2.55 ja mu kõht on rootsi lauast ika nii täis, ma sõin peaaegu kõike. Hiljem ostsin mina 17-aastane Sigrid laevalt veini ja isegi müüa uskus et 92 aastal sündinu on 18. Tore ju. Laev jõudis sadamasse täpselt aastavahetusel ja me jooksime ruttu välja ilutulestikku vaatama, sadamas seda eriti ei olnud aga tore oli ikka, sest ilm oli ilus ja seest oli soe. Tegin isegi kleidi ja õhukeste sukapükstega kaks lumeinglit. Mis sest et inimesed arvasid, et ma opakas olen. Koju jõudes jõin veel vanematega šampust ja nüüd tunnen end eriti uimaselt. Head ööd ja suurepärast uut aastat.