Tegin piparkooke ja liblikad on. :D

Mul läheb päris hästi vist. Ma olen hästi õnnelik viimasel ajal. Leidsin uue "msni-inimese" omale, aga facebookis. Pole ammu niimoodi igapäevaselt kellegagi rääkinud. Ma vahepeal isegi ju ei sallinud netis trükkimist.

Ma arvan, et varsti tulevad kilked ka :)

Ma vist ei jõudnudki kirjutada, et Fun.i kontsert oli nii hea, et mul tulid rõõmupisarad mitu korda silma. Nii hea.

Iiiiiiii varsti tuleb soojendusbänd peale. Olen teises reas

FUN. Sõidan Soome praegu. Pole üksi varem välismaal ega ka üksi kontserdil käinud. Olen nii ärevil. :D :D iiiiiiii

Magasin suve läbi nii, et teki asemel oli õhuke lina ja siis sügise poole oli järjest külmem magada ja siis ma hakkasin pleede peale võtma. Alguses ühe ja siis juba kaks pleedi ja iga õhtu mõtlesin, et homme võtan õige teki. Nüüd ma siis lõpuks võtsin õige teki välja ja niiiiii mõnnna on. :D

Ma mõtlen, et mul on ikka päris palju kordi vedanud ja ma olen ikka päris õnnelik.
Mõned asjad on ikka sassis, aga koolis läheb hästi ja tööl jõan ka kooli kõrvalt käia, aga nädal pole ju veel mingi näitaja. 0.7 kohaga tööl käia on ikkagi päris palju ja nüüd olen ma veel ka klassivanem või siis kursuse. Ma ei te ikka veel kuidas midagi nimetada. Ongi täpselt selline tunne, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Tunnen end nii täiskasvanuna ja sünnipäev oli ka tore.

Hommikul sain mupolt trahvi ja õhtul võtsin vanaisaga pitsi viina, sest temal ja vanaemal oli 44. pulma-aastapäev. Sügisel õpin tasuta õppekohal ja muidu on tore. 

Mõningad asjad olen ma veits keeruliseks teinud, aga ma üritan need lahendada.

Kõndisin vanalinnast koju. See on umbes 2,5 tunni tee. Haaberstini läks kiiresti, sest mul oli seltsiline, aga sealt edasi hakkas aeg täiega venima. Ma ei mõlgutanud üksi kõndides mõtteid vaid kuulasin muusikat ja laulsin vaikselt kaasa. Kui kuulsin selja tagant autot tulemas, siis nii lootsin, et mõnel taksoga sõitval inimesel hakkab minust kahju ja võtab mu peale. Paraku nii see ei läinud, aga 1 km enne koju jõudmist peatus üks auto. Mõtlesin, et ta tahab raudselt teed küsida, aga ta küsis kas mul on veel palju kõndida ja ütles, et võib mu ära visata. Ma ütlesin, et pole vaja, sest ma natuke pelgasin, aga siis juhi tüdruksõber ütles, et ta on ka autos. Ma siis läksin peale ja rääkisin, et olen juba alates vanalinnast kõndinud ning on nii tore, et on veel kenasid inimesi. Mees ütles selle peale naljatades, et ma oleks pidanud helistama. Kui nad mu maja ette viisid, siis tänasin neid viisakalt ja nemad soovisid mulle kõike head ja andsid õlle ka veel pihku. :D

Teeääres nägin jänkut ka lippamas.

Eile õhtul tuldi mulle autoga järgi ja viidi tivolisse. Sain sõita suurel vaaterattal ja teistel väiksematel. Hiljem võideti mulle ka suur ja pehme mänguasi ja seda siis pallidega purke pikali loopides. Nagu filmis. Ilm oleks küll võinud olla soojem ja kaaslaseks keegi teine, aga tore oli sellegipoolest.

http://www.youtube.com/watch?v=FQLGhPHzxjc&feature=endscreen&NR=1


Täiesti normaalne, et ma avastan peaaegu pool aastat hiljem, et mu lemmikutel tuli uus plaat välja. Nagu näha, siis piisab mulle ühest albumist väga pikaks ajaks.

Ma ei tea üldse mis saab suvel ja sügisel või mida ma teha tahaks. Magama jäädes hakkan sellistele asjadele mõtlema. Täna mul on nii suur uni, et jään kohe magama.

Täna päevitasin ja rullutasin.

Hakkasin Kontorit ka uuesti vaatama. Selline hea tunne tuli, nagu oleks igatsus üle läinud.
Ei arvanud üldse, et ma kontorit igatsen.

Tahaks õudukat vaadata, aga ma üksi väga ei taha. Ma pole enam nii julge.

Mul on kõik sarjad ja filmid vaadatud. Mul on nii igav, et ma vaatan kuidas amuuri leopardid magavad Tallinna loomaaias. Terve nädalavahetus on mul vaba ja ma istun kodus.

Oi, pühapäev hakkas juba.

Käisin eile esimest korda sel aastal rulluisutamas ja rattaga sõitmas.

Kole on teha sporti ja suitsu korraga.

yo.

Täna jooksin terve tee bussipeatusest koju.

Varsti tuleb kolmas kord.

Ma olen kaks korda elus viinud jõulude ajal poisile või siis noormehele piparkooke. Esimene kord oli see kuskil 2. klassis ja see poiss meeldis mulle nii väga. Vastutasuks kinkis ta mulle oma ema vana ja kulunud sõrmuse, millel oli kivi ära tulnud. Teine kord oli millalgi gümnaasiumis. Ma ei ole väga küpsetaja, aga piparkookide tegemine kellelegi tundub hea viis avaldada nö armastust. Lähiajal ma küll piparkooke tegema ei hakka, aga võibolla midagi muud.

Varsti hakkavad sillad õitsema ja mul on nii kahju, et neid minu hoovis ei ole. Need on mu lemmikud lilled, mis sest, et osad peavad naid umbrohuks.

Eile jooksin bussipeatusest koju. Tuli lihtsalt tuju joosta. Tervet teed ma muidugi ei jooksnud, aga ikkagi.

Imelik, et vahel ei märka asju, mis su ees on. Ümberringi teised näevad, aga ise ei pane üldse tähelegi. Kas see siis tähendab, et see ei huvita sind või sa lihtsalt ei mõelnud sellele.
Ma tean küll, miks ma ei mõelnud sellele. Kartsin.

Pole veel otsustanud, aga peab vist hakkama julgeks.

Ma hakkasin luksuma praegu, nii naljakas.

Ikka luksun.

Puhkus on mul. 17 päeva. Suve tunne on, aga õues on veel lund.

Luksun ikka veel ja vahepeal haigutan ka.

Jou

Tõsiselt halb oli töö juures olla täna. Hoidsin end täiega tagasi ja terve autosõidu koju. Jooksin oma tuppa ja lihtsalt murdusin. Ma ei suutnud minna alla korrusele sööma ja kui läksin, siis nutsin terve aja. Kui ma olen oma toas, siis mul on tunne, nagu ta magaks oma kohal või on õues ja ma näen teda kohe varsti uuesti. All korrusel saan ma aga aru, mis päriselt toimub. Vahepeal on mul tunne nagu ma kuuleks küünte klõbinat või vaikset haukumist. Ma arvasin, et tal on sama kaua aega veel alles kui tal aastaid. Ta oli 8-aastane, toaoer, magas kaisus, käis süles. Ta oli nii tark. Mulle ei jõua kohale, et teda pole. Pereliige, laps.

Maokeerd. Kohutav, ma ei olnud valmis selleks.

Ma armastan teda nii väga.

Mu koer suri ära!

Läksin ja üllatasin üht noormeest kell 12 öösel, siis kui vastlapäev hakkas, koos kelgu ja kuklitega. Tal lõppes just siis töö. Läksime ja lasime mäest alla.

Mul oli nii lõbus eile tööl. Need 10-tunnised tööpäevad ei tundugi enam nii pikad. Pausi ajal istusime ja naersime nii kõvasti, et ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ma ei tea, mis see on, aga mul on kaks korda juhtunud nii, et ma naeran nii nii kõvasti ja olen nii õnnelik ja järsku hakkan ma nutma ja täiesti paaniliselt ja siis pean ma suhkruvett jooma. Need kaks korda juhtusid kodus muidugi ja päris tükk aega tagasi ikka. Eelmine aasta. Mu õel hakkab vahel isegi hirm, kui ma liiga kõvasti naerma hakkan.

Vahepeal ma lõpetasin selle hullumeelse kohvi joomise, sest kohv hakkas mulle täiesti vastu, see tundus paha. Aga nüüd olen ma tagasi oma tavapärase päevase koguse juures, milleks on umbes liiter. Praegu joon ka.

Ma vihkan, kui sari saab otsa, lõppeb ära. Kui "Sõbrad" hakkasid otsa lõppema, siis ma lihtsalt keeldusin viimast osa vaatamast, sest nii ma sain teeselda, et see ei saa veel läbi. Kahe nädala pärast ma vaatasin selle ikka ära, aga see on siiani mul arvutis mind ootamas.

Ma kardan, et aeg saab otsa. Aga ma ei saa muud teha, kui viisakalt oodata. Ei saa sundida. Ja võib-olla saabki enne aeg otsa, aga ma siis sisustan seda aega muud moodi. Aaaaaaahh...lill

Eilne õhtu (tegelt üleeilne, sest ma pole veel magama saanud täna) ehk siis esmaspäev oli minu jaoks väga kohutav. See õhtupoolik kohutas mind. Ma püüdsin ignoreerida kõike, aga teisipäeva hommikul mind tabas paanikahoog üle pika aja, aga nüüd ma juba sain teada, et asi polegi nii hull veel.

Praegu mul on lõbus, aga väga raske on kirjutada oma kahe sõrmega, eriti veel siis kui ma ei suuda vajutada ühte nuppu korraga. Ma pean liiga palju kustutama ja üle lugema mida ma kirjutasin, et ma uuesti midagi ei kirjutaks. Nii naljakas, ma vajutan koguaeg valesid tähti :D

Ja alati kui ma hakkan siia midagi kirjutama, siis ei tule sellest middagi välja.

Ärge pange tina üksi oma toas.

Ma kirjutan varsti jälle. MAa ei joo üksinnda. Ma loodan,et komad on kõik õigetesse kohtadesse pandud

Head lund kõigile!