Eile olin ma ärgates päris freaked out, aga täna mul pole küll tunnet nagu läheks Ameerikasse raamatuid müüma. Kui ma selle läbi teen, suudan ma teha kõike. Mul läheb hästi, onju. Aaaaaarfdashbjhijfx :D uskumatu. Ma olen segi vist ikka, selline tunne. Pühapäeviti üritan kirjutada.

Mitu päeva olen juba Haabersti ringist mööda sõites mõelnud, et võiks enne ära minekut korra tivolis käia. Täna oligi enne bussi saabumist veits aega ja mõtlesin, et okei, eks ma siis lähen. Ostsin kaks piletit kioskist ja esimesena läksin ühe keerleva ja üles-alla liikuva karusselli peale. Panin oma klappidest õnneliku muusika mängima ja hakkasin sõitma. Kuna ma olen hommikust saati olnud sentimentaalses tujus, siis olin ma suhteliselt kindel, et ma hakkan nutma. Nutma ma ei hakanud, ma naersin nii-nii kõvasti rõõmust. Järgmiseks läksin autodroomile ja ma olin seal ainus sõitja platsi peale. Tegin ringe ja kaheksaid ja kruttisin rooli igas suunas ning nautisin ja naersin täiega.
Natuke kurb on küll ära minna.

Kui ma hakkan kotist koduvõtmeid otsima või olen kuskil segaduses ja eksinud, siis võtan ma ühe kõrvaklapi kõrvast ära nagu see aitaks mul asjadest paremini aru saada. Naljakas :D

Neljapäeval sõidan USAsse, jou.

Ma kuulan ühte muusikat alati hästi kaua. Mu Ipodis on alati umbes 200 lugu ja ma koostan erinevaid playliste ja kuulan sama muusikat üha uuesti ja uuesti kuni kõik lood on peas ja ikka leian ma neist enda jaoks midagi uut. Ma ei tea täpselt millistel hetkedel ma muusikat vahetan, aga viimati tegin ma seda aasta tagasi. Päris tüütav võib tunduda, aga see pole. Eelmiste aegade muusikad tuletavad mulle meelde eelmisi aegu ja ma tunnen nende aegade lõhna ja nendel hetkedel mind vallanud emotsioone ja mälestusi. Mõni teeb mind kurvaks, mõni täidab südame soojusega, aga nad kõik tekitad tundmusterohkelt ilutseva tunde. Raamatute lugemiseks on mul kindel playlist, kus on 57 lugu ja kui seda playlisti kuulates ainult raamatuid lugeda, siis hiljem ilma raamatuta seda muusikat kuulates, tulevad tahes-tahtmata peale segased emotsioonid. Ma tunnen korraga, et mu südames on soojus, rahulolu, rõõm ja kilked, aga ka ärevus, melanhoolia ja ootus, sest kõik need erinevad raamatud segunevad minus ja otsivad kohta või väljapääsu, takerduvad üksteise taha ja proovivad kompromissile jõuda, aga see on raske. See tunne on imeline ja lihtne ja paneb mind bussipeatusest koju kõndides naeratama ja keerutama ja vahel isegi keksima.

Haruki Murakami "Norra mets"