Ma lihtsalt ei saa praegu siia kirjutada.

Hoop tuli.
Naeratus, naeratus, paus, naeratus kaob, hingamine kiireneb ja kiireneb ja paanika.

Õnneks ma iga päevaga avastan, kui kallid ja armsad inimesed mu ümber on. Olen tänulik.

Ma ei tea, mis minuga toimub ja mida ma teen. Mida ma teen? Miks? Ja ma ei viitsi üldse mõelda mingeid lahendusi, niiet okei, lähme peole siis või. Praegu ma olen selline. Kelle juures ma neljapäeval käisin ja mida ma reedel tegin ja mida ma järgmine nädal teen. Ma tavaliselt ei lahenda oma asju nii.