Sunday, 29 August 2010

Pärast jalgpalliga kõhtu, vastu käsi ja jalgu saanud suutsin end siiski kokku võtta ja enda suunas lendavate pallide hirmust üle saada. Ega ma päris hästi ei osanud, aga kuna noormehed tüdrukuid pikali ei jookse, siis tuli mul palli löömine vahepeal üsna hästi välja. Ausalt öeldes pole ma eriline sporditüdruk, aga ma avastasin, et kui võrkpalli plats on piisavalt väike, siis mu servid on päris head, mitte et ma ka seal vigastusi poleks saanud. Kui suur on ikka vedamine, kui sa oled neljases meeskonnas ainuke tüdruk aga mitte ainuke, kes kõndida tahaks. Ma isegi ei jõudnud neile teatada oma kangest jooksuhimust, kui nad teatasid, et võiks ikka kõndida läbi õlleorienteerumise. See oli küll midagi omapärast. Teatevõistlused olid ka päris minu tüüpi, aga mul polnud jaksu olla öö läbi üleval peale sellist tralli. Mul on tõesti hea sügav uni, aga kui jutt käib pasteerimisest, siis ma sooviksin nõrgema unega olla. Kuna ma ei osanud endale riideid kaasa pakkida, siis on täiesti võimalik, et ma külmetusin. Nina tundub kahtlane.

No comments:

Post a Comment