Kõik inimesed on enda maailma keskpunktis ja näevad asju omamoodi ning mõtlevad erinevalt. Kõigil on mingi elu ja see toimub nende ümber. Nad on peategelased enda elus ja teised on kõrvalosatäitjad. Ma vahel unustan selle.
Täna, kui ma raamatut lugesin, siis avastasin, et eelmine lugeja oli alla jooninud ühe lause.

Naised on nagu lõhekalad: ükskõik, mis nad ei teeks, lõpuks naasevad nad ikka vanasse kohta.

Ma hakkasin mõtlema, et miks küll see eelmine lugeja seda lauset nii oluliseks pidas, et selle harilikuga alla joonis ja äärepeale hüüumärgi kritseldas. Kas see lugeja oli mees või naine ja kui vana ta üldse oli. Huvitav, mis elu tema elab. Võibolla hoopis üle-eelmine lugeja joonis selle lause alla ja eelmine lugeja mõtles selle üle täpselt sama moodi nagu mina praegu. Ma mõtlesin sellest täna terve päeva. Kas pole mitte veider? Võibolla see raamat paneb mind imelikke mõtteid mõtlema. Ma pole varem seda täheldanud, et ma mõtleks selliste veidrate asjade üle.

Vahel ma mõtlen, et ma mõtlen liiga palju, aga võibolla kõik mõtlevad liiga palju. Ma mõtlen selle üle, et ma mõtlen. Ma ei tea kui okei see on. Ma ei tea kellele me kirjutan siia enam. Ma alustasin endale kirjutamisega ja siis ma üksikutele inimestele ütlesin, et ma kirjutan ja mõned inimesed leidsid ise tee siia, aga tegelt ma ei tea enam kellele ma kirjutan. Mul pole mingit ülevaadet sellest. Ma tean, et Madli loeb mu blogi, aga rohkem ma ei tea. Ma ei tea kas see on hea või halb. Kellele ma tahan kirjutada, ma ei tea. Ma tahaks teada kellele ma kirjutan, sest mina ise juba ammu blogisid ei loe. Miks ma viimasel ajal olen leidnud taas siia tee, seda ma ei tea. Võibolla on see nagu majonees või raamatud ja see läheb üle, aga võibolla ma mõtlen lihtsalt liiga palju.

Mu majoneesi vaimustus aina süveneb, iga asja peale üritan majoneesi määrida ja nii hea on :D

Ma ei tea kas kõik oskavad seda teha, aga ma oskan oma tuju ise heaks teha. Ma hakkan silmadega naeratama, liigutan südant sees üles-alla ja tekitan ärevustunde ning siis hakkan naeratama. Tegin seda täna tööle jõudes ja kui hea tuju hakkas ära lipsama, siis läksin nurga taha ja tegin seda uuesti. Käitusin täna veits masinlikult ja mõtted olid reaalsusest ikka päris kaugel, aga kui sul on hea tuju, siis ei sega see ju kedagi.
Ma loen juba kolmandat raamatut järjest, mis on päris haruldane, sest ma ei loe praktiliselt kunagi raamatud. Isegi mitte siis, kui mul midagi teha pole, mitte kunagi. Mul oli tavaks raamatuid osta ja laenutada, aga ma haruharva lugesin ka neid ja nüüd ma täitsa loen. Praegu ma loen Haruki Murakami novellikogu "Elevant haihtub", mille kohta mu ema ütles jabur ja nõme. Minule aga see raamat nii väga meeldib, ma loen seda bussis ja bussipeatuses ja siis kui ma lugeda saan. Kui ma ei saa seda parasjagu lugeda, siis ma mõtlen sellest ja vahel ma isegi olen vihane, et kirjanik on kirjutanud sellised lõpud nagu ta kirjutanud on ja samal ajal olen ma nii rõõmus, et keegi on midagi sellist üldse kirjutanud. Ma tahtsin seda raamatut tegelikult osta, aga seda pole saada kuskilt poest. Õnneks ma leidsin viimase eksemplari raamatukogu riiulite vahelt ja mul oleks kuri tahtmine see endale jättagi, aga see poleks ju üldse ilus.

Ma mõtlesin, et kui hull peab keegi olema, et tema kohta saaks öelda hull. Kas hull saab aru, et ta on hull ja kas talle meeldib olla hull. Kuidas üldse hulluks minnakse ja kuidas ma tean, et ma hull ei ole.

What?

Arvasin, et suudan end kaitsta :D oh mind lollakat.

Kui sa usud ja see usk võetakse sult ära, siis mida sa teed? Suhkruvett teed :D vale hetk naerda, aga ma juba tean mis suunas ma liigun. Tänks

Mul on mitu reaalsust ja ma peaks lõpuks aru saama, mis on päris ja mis mitte. Mul on praegu nii nagu lemmiksarjade viimaste osadega. Ma ei taha, et sari läbi saaks ja ma saan teeselda, et see ei saa läbi, kui ma viimast osa ei vaata. Kunagi ei tea, mis viimases osas juhtub, võibolla mulle ei meeldi see, mis juhtub. Samas ei saa ma teada, kui midagi head juhtub, ma kardan. Ma kardan nii väga. Tahaks, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et kõik saab korda.

Esimest korda käisin sõbrapäeval kohtingul.

Mul on laiskuss kontiides. No üldse ei suuda end motiveerida ja kunagi ei õpi ka sellest, et asju ei jäeta viimasele hetkele. Valmistun vaikselt õppima, kindlasti. Proovin, pean :D

Mulle tuli üle pika aja meelde, et ma võin tunda end metsiku hobusena. Ajab veits äksi täis, kui keegi üritab mind murda või kontrollida. Ma ei saagi aru, kas see meeldib mulle tegelikult või mitte. Samal ajal olen ma õrnake. Imelik.

Rahunesin maha :)

Ma tahan alati asjadele silte peale panna ja hästi kiiresti. Võibolla ma peaksin end taltsutama. Aga asi on selles, et ma ei tea. Ma olen täna tõsiselt ka nii palju mõelnud ja midagi välja ma ikka ei saanud mõeldud. Mõtte keskel jõuan ma tagasi mõtte algusesse ja lõppu kunagi ei jõua. Ma ei julge isegi väljamõtlemises abi küsida. Nii tüütu, ma ei saa muudele asjadele üldse keskenduda. Ma isegi ei saa aru, mis mu tuju on punktide skaalal. Rohkem segaduses pole võimalik olla. Ma ei saa peast välja. Pole üldse ilus kordamööda pai ja ninanipsu teha. Nii ei tohi teha. Samas võiks ju arvata, et magus ja hapu ei sobi ka kokku. Tegelikult oli väga ilus... Vahel ma mõtlen, et mõne asja eest ei tohiks "aitäh" öelda, aga on hetki, kus sa tahad öelda, kuigi see on imelik asi, mille eest tänada. Imelikum kui tänada, et sebrad on triibulised või, et ükssarvikutel on üks sarv või apelsinid pole kollased. Imelikum kui olla rõõmus majas elavate ämblike üle. See on näiteks, kui seljanka on hästi halb minu meelest, aga ma olen ikkagi õnnelik ja tänan ja kiidan suppi, sest mulle meeldivad porgandid seal sees. Hiljem paneb supp kõhu keerama, aga ma oled ikka maru õnnelik, et porgandit süüa sain. Siis hakkan mõtlema, et kas see oli seda väärt. Porgandid tuleks lihtsalt parema supi sisse panna. Aga siis peab otsima supi, mida kõik söövad või vähemalt peategelased. Mõte rändab juba edasi. Mis siis, kui sa paned pusle kokku ja siis keerad teist pidi ja vaatad, et teisel pool on hoopis teine pilt ja see tuleb teisiti kokku panna. Lõpuks vist ei saagi puslet nii kokku panna, et see mõlemalt poolt oleks ikka pildi moodi ja arusaadav ja õige. Pusled ju tegelikult ei aegu, ega? Ja kuhu ma tegelikult nüüd jälle jõudsin selle mõtlemisega? Mitte kuhugi. Siltidest pusleni küll plaanis polnud. Võibolla mul on lihtsalt kõht tühi :D

Reede vastu laupäeva oli eriti veider komm. Ma isegi ei oska kirjeldada milline, aga selline, et sa ei oska kirjeldada milline see on. Sa ei tea kas see on maailma parim komm või on see tegelikult kõrvetav või siis selline, et sa ei saa aru mis asi see on. :D Ma ei saa ise üldse midagi aru enam. Kas andestamine on tugevus või nõrkus, kui raske on vabandamine, kui kerge on endale tunnistamine, kui palju kardame, aeg, mis, miks mitte? Ma varsti kukun, aga kas pehmesse või mittepehmesse, selles on küsimus. Kas inimesed ütlevad, mida ei mõtle ja mõtlevad seda, mida ei ütle? Mis tegelt on, ma ei tea. Ma ei tea midagi. See on nagu, kui sa midagi kindlat usud ja siis see kaotab igasuguse tähenduse ja siis sa enam ei teagi, mida see tähendas. Sa oled segaduses ja ei teagi enam, mida miski tähendab. Ja siis sa mõtled ja mõtled ja jõuad hästi sügavale ja siis avastad, et sa ei mäletagi enam, mida sa kõigepealt välja mõelda tahtsid. Milles küsimus oli? Mul on tunne nagu ma peaks praegu filosoofi ametit. Mõtlen ja mõtlen ja üritan mõeldes asju teada saada. Aga mis saab siis, kui sa ei mõtlegi välja? Sest kaua sa ikka mõtled, aeg ju läheb nii kiiresti. Ma arvan, et ei tohiks üldse liiga palju mõelda. Tuleks lihtsalt olla ja nautida ja teha seda, mida sa tahad. Ainult seda, mis õnnelikuks teeb. Ja alguses ma tahtsin rääkida kommist. Aga ausalt, mu peas toimus see veel palju segasemalt, aga ma ei saanud kõiki sõnu nii kiiresti üles kirjutada.

Ma ei tea, ma mõtlen liiga palju.

Häid komme!

Iga päev on komm. Okei, kooliasjad olen ma jälle viimasele hetkele jätnud, aga kõik muu on nii lahe. Ma tõesti proovin mitte uhkeks minna, aga mu akud on nii täis ja lampi juhtub ilusaid asju. :D Ma proovin olla mammut-rebane, see peaks kasulik olema ja see juba toimib :D

komm :D