Kas see, mida ma tahan on see, mida ma vajan ja see, mida ma vajan on see, mida ma tahan?
Ma ei tea, aga kuidas ma tean, et ma vajan seda, mida ma tahan.

Vahel ma mõtlen, et mõnikord ma ikka üldse ei mõtle enne kui midagi teen või ütlen. Ometigi ma mõtlen väga palju. Vahel ma mõtlen, et ma olen isegi enda arvates imelik.
Ma nägin unes, et ma sõin nõgeseid. Need natuke kõrvetasid mu keelt, aga üldiselt need maitsesid hästi. Õigupoolest need hakkasid kõrvetama alles siis, kui ma avastasin, et need nõgesed on.
Lume lõhn on muutumas kevade lõhnaks, aga talv mu sees on ikka alles. Ükskõik kui väga mulle iga aastaaja puhul midagi ka ei meeldiks, siis kõige rohkem armastan ma kevadet. Ma ei suuda oodata, et kevad mu endasse haaraks.

Mitu korda peab ujumas käima, et saaks öelda: "Ma käin nüüd ujumas"? Kui ühest korrast piisab, siis tänasest käin ma ujumas. Mul polnud täna ei tööd ega kooli ja sellise päeva oleksin ma meeleldi veetnud öösärgis. Hommikul ärgates aga tundus, et mu lihased on jäänud nõrgaks ja hõredaks ja näevad välja nagu kergelt niiske okste ja lehekeste hunnik. Voodi-juured poevad iga ööga aina sügavamale mu lihastesse ja hommikuti ei taha nad minust lahti lasta. Neil on hea teha pesa mu lihastesse ja võtta mind vangi. Päris raske oli voodi-juurtest täna hommikul end lahti päästa. Mul tekkis hirm, et ühel hommikul olen ma ise üks suur voodi-juurtepesa, mis on oksi ja lehti täis. Läksin siis ujuma ja ujusin ja ujusin ja ujusin kuni mu käed enam ei jõudnud mind edasi tõmmata. Kindlasti mõjus see mulle hästi, aga päris tulemusi saab näha hommikul peale pikka maadlust täis ööd voodi-juurtega.

Jaa, see raamat lõppes õnnelikult ja ma olin selle üle väga õnnelik. Seitsmes raamat, mis ma see aasta lugesin polnud nii hea, aga ma lugesin selle siiski läbi. Selles raamatus armastab mees naist palavalt, aga sellest ei piisa, et naine tema vastu sama tunneks ja mees ei mõista seda. See on täiesti arusaadav, et alati ei leia vastuarmastust, aga kui ise kedagi armastada, siis vist ei saagi aru kuidas on võimalik, et see inimene sind vastu ei armasta.

Mitmeid kordi on mul juhtunud nii, et ma lihtsalt otsustan: "Vot sellesse tüüpi ma pean armuma, ta on ju ideaalne". Okei, võibolla mitte ideaalne, aga midagi sinnapoole. Kõik head omadused ja kiiksud tunduvad esmapilgul olemas olevat. Mõne aja pärast sa enam ei tea, kas sa oled armunud või nii väga tahad olla temasse armunud. Pärast alles mõistad, et see oli vaid soovkujutelm või täiuslikkuse illusioon, mille tulemus on see, et sa teed endale või kellelegi teisele haiget. Ma proovin seda mitte korrata.

Mis siis, kui sa ei saa olla omaenda õnne sepp?

Lugesin täna ühe raamatu juba läbi ja poole peal on selle raamatu järg. Ei, need pole lühikesed raamatud, mõlemas on oma 200 lehekülge. Ma ei loe kunagi enne õiget aega seda, mis raamatu viimasel lehel kirjas on. Ma ei taha ühtegi spoilerit. Ka siis, kui keegi soovitab mulle mõnd filmi, siis ei vaata ma selle filmi treilerit või tutvustust. Ma hakkan filmi vaatama.

Mulle väga meeldis see esimene raamat, aga see on kõige valem raamat minu jaoks, mida lugeda. Või siis liiga õige? Mees ja naine armuvad üksteisesse meilivahetuse käigus, mis algab täiesti eksikombel. See on vist kõigil nii, et nad seostavad ennast filmidega, mida nad näevad või raamatutega, mida nad loevad või siis vastandavad end nendega. Mina igastahes teen nii. See raamat ("Hea põhjatuule vastu") on aga liiga tuttav mulle. Ma saan sellest naisest peaaegu täielikult aru ja kirjutaksin peaaegu sarnaseid asju ja loeksin välja samu asju, mis tema. Ma tunnen ära tema uudishimu, sarkasmi, armukadeduse, otsustusvõimetuse ja kõige muu, mida ta tunneb. Ma tean täpselt, mida ta tunneb. Nende kahe inimese "lugu" pole minu omaga identne ja isegi mitte ligilähedane, aga mõnes mõttes täiesti sama. Esimese raamatu lõpus polnud õnnelikku lõppu aga ma polnud väga kurb, sest ma loodan, et teine raamat lõppeb õnnelikult. Peab lõppema. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud. Ma tahan õnnelikku lõppu.
Ma tean, mida tähendab sattuda sõltuvusse kellegagi kirjutamisest. Sellest on paganama raske lahti saada. Sa tahad talle nii väga kirjutada, et oled valmis kirjutama isegi siis, kui ta neid kirju kätte ei saa. Hiljem sa saad aru, et sulle ei tule vastust, sa kirjutad tühjusesse. Iga päevaga tuleb järjest väiksem maailmalõpp ja võib-olla lõpuks enam ei tulegi.
Neetult nõme, et miski, mis pole isegi mitte alanud, saab saada mitmeid kordi läbi.

Uued ajad ei saa olla kunagi sellised nagu vanad ajad. Mis saab siis kui järge ei tulegi? Aga mis siis kui "lugu" ei ole veel valmis. Olevik ilma tulevikukuta võiks muutuda minevikuks.

Täna tehti tähelepanek, et ma väga tihti alustan juttu "Nii naljakas, et...", kuigi jutt ise pole naljakas, vaid pigem täiesti tavaline lugu või mõte, mis mul peas on. See tuleb nii automaatselt ja ma ise ei pane tähelegi seda. Teine variant kuidas ma juttu olustan on "Huvitav, kas...", mis on ka pisut veider, sest kõik asjad, mis ma suust välja ajan ei ole alati naljakad ja huvitavad. Naljakas, et ma seda nii kontrollimatult teen. Mis aga on tõsiselt huvitav, on see, et ma laenutasin raamatukogust 3 uut raamatut ja ma reaalselt hakkasin lugema ka juba. Veider.

Vaatasin päris kaua televiisorit ja lõpuks ei saanud ikka aru, milline siis see kõige parem pesupulber on.

Mu sees on kevad ja ma tahaks juba kiikuda.