Peaks end kätte võtma ja siia midagi kirjutama ka, kui kõik väeskelt meeles on, aga mul pole praegu eriti tuju arvutit lahti teha, rääkimata msnist.
Jaanipäev ei olnud üldse selline nagu eelnevad aastad. Isegi lõket ei olnud, aga sest pole midagi, kuna mul oli lõbus. Viibisin endise klassiõe pool ja koos temaga ma teadsin sealt alguses vaid nelja inimest. Arendasin oma guitar hero mängimise oskusi ja nautisin magusaid vahukomme.
10. Algab mul malev, mida ma arvasin nädal aega varem algevat. Ma ei oska sellest midagi oodata, sest inimesed kellega ma sinna lähen on mulle veidike võõrad nagu eelnevatelgi aastatel.
Eriti päevitunud ma pole, kuigi olen päikese käes lesinud mitmeid päevi. Ma lugesin isegi 500 leheküljelist raamatut (ma polnud nii ammu lugenud midagi).
Mu reedene õhtu oli päris ulme jälle üle pika aja, ma isegi kaldun arvama, et ma nägin kõike unes. Ma olen
nii palju muutunud ja see ei meeldi mulle.
Mu igatsus on üle läinud ja mu mõtteid ei pane rändama iga pisiasi, mis on mulle tuttav mõnest eelnevast aastakesest. Ma hakkan isegi unustama mõne inimesega koos veedetud aegu. Mitte ehk isegi unustama, mulle lihtsalt tundub, et neid pole olnud.
Mul on kerge tunne ja tihtipeale isegi tundetu, aga ma pole kurb. Mulle teevad rõõmu pea kõik asjad.
No comments:
Post a Comment