Pärast jalgpalliga kõhtu, vastu käsi ja jalgu saanud suutsin end siiski kokku võtta ja enda suunas lendavate pallide hirmust üle saada. Ega ma päris hästi ei osanud, aga kuna noormehed tüdrukuid pikali ei jookse, siis tuli mul palli löömine vahepeal üsna hästi välja. Ausalt öeldes pole ma eriline sporditüdruk, aga ma avastasin, et kui võrkpalli plats on piisavalt väike, siis mu servid on päris head, mitte et ma ka seal vigastusi poleks saanud. Kui suur on ikka vedamine, kui sa oled neljases meeskonnas ainuke tüdruk aga mitte ainuke, kes kõndida tahaks. Ma isegi ei jõudnud neile teatada oma kangest jooksuhimust, kui nad teatasid, et võiks ikka kõndida läbi õlleorienteerumise. See oli küll midagi omapärast. Teatevõistlused olid ka päris minu tüüpi, aga mul polnud jaksu olla öö läbi üleval peale sellist tralli. Mul on tõesti hea sügav uni, aga kui jutt käib pasteerimisest, siis ma sooviksin nõrgema unega olla. Kuna ma ei osanud endale riideid kaasa pakkida, siis on täiesti võimalik, et ma külmetusin. Nina tundub kahtlane.

Eile ei tarbinud ma üle pika aja alkoholi (mitte et ma koguaeg purupurjus oleksin olnud), sest kell 5 õhtul koju jõudes vajusin ma kohe magama. Esimene kord peale 10. juulit sain end välja magada. Muidugi käisin ma keset ööd langevaid tähti ka vaatamas koos telefoniga, aga see ei seganud. Ma tõesti mõtlen, et peaks tegema nii et, ma saaksin valida omale sõbranumbri, sest kui iga päev rääkida telefoniga 20-45 minutit, siis kisub see üpris kulukaks.

Mitte et mul midagi suve vastu oleks, aga ausalt ma tahan septembrit juba. Kõik on hästi ka, aga ma ei tea. See on umbes selline tunne, et ma joon õunamahla, aga igatsen ploomimahla, mis mulle ei istu.

Okei ma lähen nüüd õue.

Mul on viimasel ajal eriti põnev elu. Ma käin kohtades, kus varem pole käinud ja teen ulakusi.
Eile tuli mul 16-aastane sugulane külla ja mul keelati teda öösel linna vedada, sest ta on alaealine ikkagi ju. Mõtlesime siis, et tühja kah passime minu pool. Kell kolm öösel ma ajasin ta üles ja ütlesin, et lähme nüüd sinna peole kuhu meid kutsuti. Me panime end siis riidesse ja läksime majast hiilides välja nii et uksed paukusid (mu isa oli all korrusele telekat vaadates magama jäänud), aga keegi ei kuulnud. Tellisime siis takso ja panime Koplisse. Alguses nagu ei saanud vedama, aga lõpus, kui pidime hakkama tagasi tulema, et meie puudumist ei märgataks, oli juba piisavalt lõbus. Kell 6 jõudsime koju tagasi, enne seda käisime ka McDrive'ist läbi. Hommikul ema ütles, et öösel sadas palju, kas me ka kuulsime. Vastasin, et jah. See oli nii korda läinud reis ja miline adrenaliinilaks.

Mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev. Ma olen nädala ajaga kolm korda kinos käinud ja veel rohkem rämpstoitu söönud. Homsest tuleb mul jälle neli päeva lapsi hoida, mis on päris väsitav, aga ikkagi tore ja mul on taskuraha ka veits vaja. Seda ka, et reedel käisin ma jälle ühes pubis. Need korrad on alati nii naljakad.

Mõnna, aga väike igatsus on peal. Homme loodetavasti läheb üle. Jejeje.

Ma olen üliõnnelik. Kahju muidugi, et keegi peab minu pärast öösel jala Tallinnast Keilasse kõndima.