Koju jõudes kallistasin voodit. Ilmselgelt ei tahtnud ma minna pesupoode ja toidupoode läbi kammima, kui mulle autoga järgi tuldi. Õde pakkus mulle oma jääjooki, mis oli maailm parim mu ähmasele ja valutavale peale.

Järjest enam saan ma kinnitust, et inimesd on ikka nii õelad, kurjad ja kohati pahatahtlikud. Ei ole ju vaja kogu aeg teistele ära panna.

Hmm, Harri sünnipäev. Ema peab mul Rahumäe inimesi täiskarsklasteks. Oma arust hilinesin siia, kuid olin teine külaline. Pikka aega olin ainuke tüdruk poiste seltskonnas, hiljem lisandus veel mõni aga nüüd olen kahekesi Gretekesega. Saan öelda, et oskan juba juua, arvestades näiteks üleeelmist aastat. Tunnen end hästi ja vabalt, tean kuidas inimesed minusse suhtuvad ja millist käitumist nad aksepteerivad. Nad võtavad mind nii nagu olen, vist. Tahan ja kilkan, tahan ja naeran kõvasti. Nüüd tuli Grete mind vaatama, et kus ma kadusin. Lippan siis jälle nüüd.

Jeejejejejejejejjejeeeeee.....

Halb koeraomanik nagu ma olen, ei käi koeraga iga päev jalutamas nagu peaks. Need külmad ilmad ei aita kah väga kaasa. Praegu kutsutakse mind ise koeraga jalutama, saan seltsi. Nii isegi võib külmas jalutada koos pea ringluse ja mõnusa tundega. Mulle ei meeldi ainult, et sõrmed külmast valusaks lähevad.

Ma tunnen end väga hästi, kõik on paigas. Vahel sõidab katus ära, aga ainult vahel ja seda heas mõttes, minu meelest.

Kõht oli tühi, õnneks sain oma nälga leevendada selveris uusi asju degusteerides. Kui ma lasen korraks endale pähe mõtte, et võibolla võiks kooli mitte minna vms. siis mul on raske end ümber veenda. Pikk nädalavahetus tuleb, mis saab hoo sisse juba reedel. Ootused on kõrgel.

Tahaksin midagi rääkida, aga ei saa kuni miski pole veel kindel. Tahaksin seda arutada, aga ei näe sel mõtet, kui sellest midagi ei tule. Las see siis olla ja räägin siis kui saan. Olen ärevil ja loodan. Võibolla pilt ütleb rohkem, kui ma ise ütleks. Jah Jaapan.

Mu mõtted ei jäta mind, kui tahan magama jääda. Nii meeleheitlikult üritan ja mõtlen mustale värvile, no ei miskit. Täna aga tunnen end lausa kuratult, vajun patja. Ei jõudnud õppida homseks ja ei viitsi seda muuta ka.

Täna ma olin niinii rõõmus, ma tundsin kuidas ma helendan.
Ma ei viitsi täna arvuti taga rohkem istuda. Tere televiisor.

Pole vahet mis tablette ma neelan, sest ma ju neelan nagunii (Ei hakka rääkima miks. Kes teab, see teab). Tõesti pole vahet, ma olen neid nii kaua neelanud kui mäletan ja ma isegi ei kujuta ette mitu peotäit. Hiljuti lõpetasin rohtude söömise omavoliliselt. Tunnen muutust, keha on valus. Ma ei lõpetanud selle pärast, et ma mõtlen, et ma võtan keemiat sisse või neelates tuli blokk ette. Ei, ma lihtsalt ei viitsi, ei taha ja mulle ei meeldi. Ma ei saa terveks, ei saa ju.

Ma tahan elevandiga sõitma minna ja ma tahan minna hüppenööriga randa jooksma. Ma tahan, et oleks juba aprill ja ma saaksin külmas õhus nautida soojasid päikesekiiri. Vahel ma tahan, et mul oleks kass, aga ainult vahel.

Keegi küsis, et mis hinded ma sain 9. klassi lõpueksamid. Kui vastasin, et viied, siis sain küsimuse, et mis ma nendega nüüd peale hakkan. Ma tõesti ei tea, miks ma üldse nende nimel nii palju vaeva nägin. Ma tõesti õppisin, aga miks nii palju. Tahtsin vist endale midagi tõestada. Peaks jälle võtma sihi, kuhu püüelda, sest praegu on selline tunne, et kõik läheb tühja.

Minu hommik algas päeval ja kohvi kõrvale vaatasin The Princess and the Frog. Mis saab siis, kui konna suudeldes, ei saa temast võluvat printsi vaid sinust saab hoopistükis konn. Õnneks või kahjuks ei hakka ma siia kirjutama mingit arvustust sellest. Võin öelda ainult niipalju, et mulle, kui multifilmide armastajale meeldis see väga.

Mulle ikka veel maitseb kohv. Ma alati tahan, kui pakutakse. Ema hüüab: "Kohviiiii" ja ma jooksen võtma, nii iga päev. Alles ükspäev kuulsin igalt poolt, et osad mu tuttavad inimesed on loobunud liha söömisest ja siis ma mõtlesin, et ma küll ei loobu, miks ma peaksin, mulle maitseb ju liha. Viimasel ajal aga mul nagu eriti isu pole, lihtsalt pole. Ma ei ütle, et ma ei söö toite, kus on liha sees või midagi sellist, söön küll, aga mitte nii isukalt kui varem. Võibolla on see lihtalt selline mööduv periood.

Ja just praegu lähen ema hüüdmise peale kohvi võtma.

Kahe päeva jooksul sai hävitatud hulgaliselt popcorni, katulikrõpse, coca colat ja muud toredat. Filme sai ka hullult vaadatud ja 5 neist olid õudusfilmid. Need mõjutasid ka veidike minu uinumist aga õnneks peidavad ju kõik kollid end karderoobikapis ning öösiti mul sinna asja pole, nii et see on hea. Paranormal activity. Hmm..Kui te seda vaatate, siis proovige mitte süveneda ja uskuda seda. See polnud mitte ainult õudne, vaid ka kurb ja lõpus tahtis mul isegi nutt peale tulla. Aga ma ei taha enam seda meenutada, kuigi ma tean, et ma vaatan veel mõned korrad seda filmi. Igastahes ma sain jälle endal kõhu valusaks naerda, endal naeruga igasugu asju kurku tõmmata ja mõned korrad põrandale lennata.

Ja kuigi mulle määrati antibiootikumikuur ja kästi kodus olla, siis ikkagi tahaksin ma minna välja ja igast lahedaid asju teha. Ma olen rõõõmus. Aitäh.

isa: järgmise koera võtame lühikarvalise. paneme lapsed mehele ja siis võtame.

ema: võtame jah, siis saab talle riideid osta, nii lahedaid olen näinud

isa: võtame selle chin...mis see ongi nüüd chinchaua?

Kell on palju, või on vähe, ma ei teagi enam. Tänavalamp paistab mulle läbi kardinate otse silma, kui proovin magada. Ma ei pane ette oma silmaklappe nagu teen tavaliselt, et saaksin magada. Radiaator soliseb, see segab, aga ma ei pane kõrva klappe, et summutada radiaatorit või omi mõtteid. Mängin kätega seinale varjud, tänvavalgustus aitab kaasa. Lähen alumisele korrusele, istun köögis toolil, kus tavaliselt ei istu, joon teed ingveriga, mida ma tavaliseltki joon. Panen jooksma filmi Half light, mis on sama dramaatiline, kui kõhedust tekitav. Kohati vaatan läbi sõrmede. Lähen voodisse tagasi ja proovin jälle uinuda. Mu sees ei ole rahu, mu sees kõrvetab. Head ööd.

Kõik. Ma olen edasi liikunud (võinoh..kavatsen liikuda). Seda ei saa mulle pahaks panna. Proovin rahul olla.

Homme tuleb mulle Lillukas külla. Tema viimasest külastusest on juba palju aega möödas. Siis kui ma teda väiksena tundsin, meeldis talle leiba pliiatsiga peeneks rullida ja siis radiaatori peal üles soendada (koolis). Vale sõnakasutuse pärast võisin oodata lajatust pliiatsiga vastu pead. Talle meeldis koolihoovis sipelgaid süüa, vetsus endale vett ninna tõmmata ja turnikatel endast pilti lasta teha. Mõningaid sarnasusi meil ka oli (eelnevaid rohkem ei kommenteeriks). Ajaloos olime mõlemad parajad udupead ja keemiat ei jaganud, võõrkeeled ka lonkasid. Need olid ühed paganama head ajad. Õhtuti mängisime isetehtud bingo lotot.

Ta on mulle kallis.

Isa sõitis Soome ja ütles, et ma saan tema auto, tema ära oleku ajaks endale, ehk siis terveks päevaks. Kuna mul aga lube pole, siis sellega sõita ma ei saanud. Aga vähemalt sain ma auto, eks.
Nüüd ma oskangi jälle niimoodi mõelda, et igas asjas on midagi head. Ma olin selle korraks juba unustanud.
Ma olen tegelikult õnnelik ju...

Pingviinipoeg Lolo. Ma armastasin väiksena seda multikat, see oli alati nii kurb, aga ma ikka vaatasin seda, nagu ma ka kuulasin õhtuti seitsme kitsetalle muinasjuttu, mis ajas mu nutma ja tekitas hirmu, aga mida ma ikkagi iga õhtu kuulasin.

Kui ma nüüd terveks saan, siis ma võtan oma telefoni ja hakkan helistama, ma ei saa ju oodata kogu aeg, et mulle helistataks. Peaks nagu ise ka liigutama, kui tahan, et midagi juhtuks ja kui ma kedagi näha tahan ja head aega veeta.

Täna helistas mulle tundmatu number. Võtsin telefoni, ootasin hetke ja alles siis vastasin. Tekkis millegi pärast hirm. Miks peaks mulle helistama keegi, keda ma ei tea. Pole ju tegelikult midagi, mille pärast karta, võimalik ka, et vale ühendus. Tegelikult tahtis ühispank, et ma oma mitu kuud tagasi, postiga kätte saadud kaardi aktiveeriks. Eks ma siis tee seda.

Õde oli ka koos minuga täna kodus haige. Me ei kakelnud, aga ma ei ole temaga enam nii lähedane, kui siis, kui me väikesed olime.

Tahaks nüüd minna välja, näidata oma rahulolu ja olla rõõmus ja panna teised sellega naeratama.

Tühjus. Nii tühi on olla ja peas pole ka mingeid mõtteid. Ma ei tee mitte midagi, ma lihtsalt olen. Öösel läheb uni ära ja läheb kaua aega, enne kui tagasi tuleb. Vahel tahab nutt tulla, aga ma ei nuta. Pisarad, mis ilma silma pilgutamata mööda põske alla voolavad, pühin ma ära, ilma grimassi muutmata. Olen. Ma tahaksin juba ära sõita.

"Kuule Jumal, anna andeks, et ma sind kunagi uskunud pole ja sulle halvasti öelnud olen. Ma ei nimeta sind enam kunagi lolliks ja hakkan sinusse uskuma. Palun tee nii, et ma saaksin endale koera." Kui ma olin väike tüdruk, siis just nii ma soovisingi ja palusin asju, mida ma tahtsin. Enam ma ei pöördu Jumala poole, minu jaoks ei olemas Jumalat, kui sellist, aga ma olen tolerantne nende inimeste suhtes, kes käivad kirikus ja usuvad.

Praegu ma olen nii õrnake ja ma ei oska end aidata.

Teel lasin ära jahtuda, raamatut pole mittu päeva lugenud ja magama lähen hilja. Mul on aega aga kannatust pole, ma lihtsalt ei jõua oodata enam midagi.

Täna ma avastasin veel ühe laheda blogi. Kunstnik Todd Selby tehtud fotod ja joonistused põnavatest tegelastest, nende kodudest ning loovkeskkondadest. Igale pildiseeriale järgneb intervjuu, mis on alati markeri või vildikaga kirjutatud. http://theselby.com/

Vahel ma hakkan naerma, kui ei peaks, ma naeran seda pettunud naeru. Viimasel ajal pole kõik asjad naljakad mitte toredat ja rõõmsat moodi vaid naeruväärselt kurba moodi.

Koju sain autoga. Ema tahtis korraks poest ilusaid kingi näidata, ainult näidata. Kingapoes aga läks asi veidi käest, väljusime suurte kottide ja üpsriski suure arvega. Ma mõtlen, et olin need kõik asjad ikka ära teeninud, mitte et kas ma kõiki asju ikka kanda jõuan või mida ma selle raha eest muud oleks saanud. Hea aasta paistab tulevat.

Mul on muidu hullult hea ja ma olen nii õnnelik koguaeg, aga vahepeal tuleb reaalsus ja lööb näkku. Ma ei julge enam liiga palju oodata, ma kardan pettuda. Segased signaalid tulevad, ma ei tea mida arvata ka. Ma tean ainult mida ma tahan ja et enam ma ei karda häid asju, nagu eelmine kord.

Nägin just praegu, siis kui filmi oleksin pidanud Gretega vaatama, üht kõige paremat und, mida täna oleks saanud näha. See oli väga vajalik unenägu, see oli nii ebareaalselt väike ja tavaline ja niiinii. Aga võibolla ma lihtsalt kujutasin seda ette ja see polnudki uni. Kell näitab 5.55 hommikul ja me proovime magama jääda.

Eile oli niiniipeaaegu.

Mulle ei meeldi eriti suitsu tõmmata, ma olen rohkem vessari inimene. Vahel ma aga tahan saada seda nikotiinist tingitud pearinglust ja mõnusat tunnet suitsu kaudu. Kell näitab natuke peale keskööd, sumpasin just koju. Nüüd istun msnis ja hakkan magama sättima.

Mul pole juba ammu olnud nii tegusat vaheaega, aga selleks see vaheaeg ju ongi. Olen näinud rohkem inimesi, kui arvasin end nägevat. 1. jaanuar oli ainuke perega kodus päev, ülejäänud aja olen käinud igal pool ära. Täna just tulin sõbranna poolt koju j kohe lähen järgmise juurde. Naudin nii väga seda kõike ja ma olen nii õnnelik praegu ja ma ei kavatsegi maha rahuneda.

Muidugi meeldib inimestele lugeda neid blogisid, kus arvustatakse midagi või arutletakse millegi kolmanda üle. Mina kirjutan nii nagu mul tuleb, nii nagu ma olen, mitte nii nagu teised tahavad.

Jejejeeeeejejejeeeee....Rohkem ei ütle.

Täna mulle tutvustati midagi uut, mis sarnanes millelegagi, millega ma suvel kohtusin. See pani südame põksuma, süda põksus terve keha soojaks, kõik tundus nii korduv ja tuttav. Proovisin seda tunnet ja kõike paaniliselt meelde jätta. Praegu meenuvad ainult dalmaatsia kutsikad ja Indana Jones selles suures labürindis. Praegu on hea ja rahulik, läheks magama ära

Lõpuks nägin ka mina täna New Mooni, teadsin mis tuleb aga ikka oli huvitav. Ma pole mingi fänn, aga kui keegi ütleb, e ta ei taha neid filme näha, sest peaaegu kõik on neid näinud ja nii paljudele meeldib see, siis see on jama. Öelgu lihtsalt, et pole tema maitsele.

Ma lihtsalt nii armastan neid, nad on nii minu inimesed. Tulevad ja kallistavad niisama ja alati vastu ka kui mina neid kaisutan, võtavad käevangust kinni ja ei aja ära. Lapsikud ja arukad samal ajal ja ma leidsin nad täiesti ise, ilma et keegi oleks tutvustanud. Täna ma jälle nägin neid ja varsti näen jälle.

Kell hakkas saama 11 õhtul ja aknast välja vaadates tahtsin kohe õue minna. Mis sest, et mul olid ööriided juba seljas, ma vahetasin end soojemalt riidesse ja kobisin õue. Tänavad olid paksult lund täis ja läbi lume pidi ainult sumama. Autosid nägin ainult paar või kolm ja inimesed, kes vastu tulid olid koertega. Ma oleksin võinud oma kutsu ka kaasa võtta aga ma ei tea miks ma sellele varem ei mõelnud. Ma tavaliselt ei käi niimoodi öösiti üksi jalutamas aga täna ma nii tahtsin. Lumi oli nii ilus, soe ja pehme. Hommikul kindlasti keegi imestab, et kuidas tema aia taha, poole meetri sügavusse lumme sai lumeingel öösel tekkida. Koju jõudes olin ma lume poolt ära värvitud, ma olin ise nagu üks lumeingel. Mulle meeldib see, mu suhteliselt uus kodukant, siin on hea, eemal sellest linnakärast. Nõmmel oleks ka hea olnud. Ma jalutasin mööda paksult lund täis teed, vaatasin laternate valguses langevaid täiuslikke lumehelbeid ja püüdsin neid oma ripsmetesse, hüppasin kõige ilusamatesse lumekuhjadesse ja nautisin inimtühje tänavaid. Oleks ka saanud täiuslikum olla.

Sadamas käsi värises ja pilti oli raske teha. Jah just sadamas, sest mulle hommikul helistati ja kutsuti tasuta laevale uut aastat vastu võtma. Mul juhtub alati nii, et kui lootust eriti olevat ei tundu, siis laheneb kõik superhästi. Ma salvestasin oma mällu hetke kus ma veinise peaga soome ansambli järgi jalga keerutan. Praegu näitab kell 2.55 ja mu kõht on rootsi lauast ika nii täis, ma sõin peaaegu kõike. Hiljem ostsin mina 17-aastane Sigrid laevalt veini ja isegi müüa uskus et 92 aastal sündinu on 18. Tore ju. Laev jõudis sadamasse täpselt aastavahetusel ja me jooksime ruttu välja ilutulestikku vaatama, sadamas seda eriti ei olnud aga tore oli ikka, sest ilm oli ilus ja seest oli soe. Tegin isegi kleidi ja õhukeste sukapükstega kaks lumeinglit. Mis sest et inimesed arvasid, et ma opakas olen. Koju jõudes jõin veel vanematega šampust ja nüüd tunnen end eriti uimaselt. Head ööd ja suurepärast uut aastat.