Kui mul algul ei olnud üldse mingit tantsu, massi ja üldse mingit pidutsemise tuju, siis lõpuks kui tuju tekkis, läks küll asi veidi käest ära. Salvadori me ei jõudnudki, aga see eest sain ma näha õpetaja Vaksa, kes oli meigitud ja puha, jah esta õpsi. Aga miks ma teda nägin, miks ta mind nägi ja miks ta üldse oli seal!!! Kõrtsis. Ma ei oska öelda kumb on parem, kas purjus omavanustega laheda muusika järgi hüpata või purjus kahekümneaastastega jaanipäevalaule laulda ja kaa samamoodi tantsida ja naerda ja uusi tuttavaid saada ja nii edasi. Need kaks on nii erinevad, aga ma tahan ikkagi neid mõlemaid.
Kui hommik tuli, siis oli kah päris vahva. Istuda kahekesi köögi laua taga, süüa viinerit ja juua palju-palju kohvi ja kuulata neid seiklusjutte eelnevast õhtust ja naerda hääl-ära häälega ja lugeda kaotatud asju üle ja nii edasi. Ulme oli jälle.

Ja mul on üks kinnas ja mul on ainult üks lääts.

Kõige kõigem küsimus mulle oli, et kas mul lapsi on.
Ma kulutasin pool oma märtsikuu rahast enne märtsi algust ära ja ma ei taha nii.
Järgmine nädalavahetus säästan end ja raha.

Hah. Mina käisin Tapperis ja mulle täitsa meeldis. See polnud selline rarrrraaaaaah möirgamine, nagu ma ette kujutasin.Võinoh, siis kui meie sinna jõudsime, siis polnud :D

"Meril kuule, eks see mees, kellega ma rääkisin oli Lauri Pedaja moodi?"
"Hah, see oligi Pedaja!"

Lahe eks :D, igastahes oli täitsa vahva öösel ringi trampida ja pärast lumepallidega akendesse loopides inimeste und rikkuda. Veits kuri, aga tore :D

Ja täna ma koristasin oma toa tühjaks ehk siis lükkasin asjad kappi, et külalistele paremat muljet jätta, siis söön head lasanjet ja lähen pittu.

Heeei, kes mu kohvi ära jõi!

Ma ei viitsi enam, kaua ma ikka lasen end ära ajada ja tuju nulli viia. Sama nagu ploomimahlaga. Mis ma ikka ja jälle proovin sellest, võtan parem kohe õunamahla.

Imelik, et homme koolipäev on.

Kellukese klaas käes ja tekk ümber vaatasin diivanilt üht multikat, või filmi, ei, ikkagi multikat. Ma ei tea kuidas seda nimetatakse. See ei mõjunud mulle nii nagu ma lootsin, pigem vastupidi ja ma ei tea kas mu ootused selle suhtes olid liiga kõrged, et ma sellest väga vaimustusse ei sattunud või ma lihtsalt ei saanud sellest aru. Ma vist tõesti ei saanud sellest aru, sest mõtted läksid pidevalt rändama ja ma ei saanud niisama kah pooltest asjadest aru, aga pole hullu, ma vaatan seda veel mõned korrad. See meenutas mulle üht telekamängu mis meil kodus kunagi oli. Seal sai poksida ja need inimesed nägid samasugused välja.

Iga mõne päeva tagant valan ma omale klaasi ploomimahla, lootes, et see on mulle vahepeal maitsema hakanud, aga ei. Mulle ei maitse ikka veel ploomimahl.

Ma ei taha, et mult küsitakse, et kus ta on või miks ta ei tulnud, sest ma ei tea, aga tahaks ise ka teada. Ma ei jaksa niimoodi. Võibolla tõesti olen mina see nõme olnud. Ega ma tavaliselt sellest ise aru saagi.

Vähemalt vean end õhtuti ja nädalavahetustel välja, siis tulevad uued ja head mõtted ja kõik läheb korda. Tegelt kõik juba ongi korras, vist.

Ma olen kas poole ööni üleval või lähen juba kell 5 õhtul magama. Mul on vaatamata kõik sarjad ja lugemata kõik laua peale kogunenud ajakirjad, ei viitsi kah.

Mitu, mitu korda tabas mind see vau-efekt. Aina paremaks läheb ja katus kah sõidab. Imelik oli hommikuvalguses koju kõndida, tühjal sõiduteel keerutada ja üksi bussis istuda, aga mulle meeldis.

Mulle niinii meeldib naerda südamest nii palju, et kõhulihastel hakkab valus juba.

Aitäh.

Koolis sain väikese suhkru ja kofeiini üledoosi aga nüüd on parem. Koju kõndisin mõnusa pea ringlusega ja uksest sisse astudes, panin uue kohvi jooksma väsimuse vastu. Nüüd lähen teen veel ühe mõnusa ringi pea ringlusega ja lähen taon mõned pallid aukudesse. Jejejejejeeee...

Ma polnud esmaspäevast saadik arvutit lahti teinud. Olen natuke õnnetu, kuid ei hakka siia sügavat ja kurba juttu kirjutama. Kui mul on paha tuju, siis mulle ei meeldi, kui mind torgitakse. Emaspäeval oli mul eriti paha tuju, aga iga päevaga on see paranenud. Homme on juba kõige parem.

Ma käin ilusti peaaegu iga päev koeraga jalutamas. Hea, et mul on keegi, kellega jalutada. Ma ei tea päris täpselt mida ta minust ootab, aga osad poisid on need sõbra-tüüpi poisid.

Ja mul on selline igatsus peal, ma nii tunnen puudust. Kui arvan, et kõik on korda saanud, siis hakkab kõik otsast peale. Mul on nii palju erinevaid tundeid praegu ja ma ei tea mida nendega peale hakata.

Kõige parem oli ja siiani on.
Taksoga vedas nii palju, et kui ma numbreid sisse toksisin siis sõitis kohe takso ette ja pani nina all eelmise kliendi maha. Takso oli sama, mida just telefoniga valima hakkasin. Telepaatia missugune, eks.
Tahaks nii väga hot dogi, et ükspäev lähen ostan.

Mul oli lihtsalt parim koolipäevast neljapäeva õhtu. Lisaks Jussi õlletoale ja Täku tallile olen veel nüüd üht kõrtsu külastanud. Kõik läks nii ebareaalslt hästi, ühtegi lollust ka ei juhtunud, jess :D . Tossu sees hüppamine ja tiigrikutsu laulmine. Kõik laulud kummitavad läbisegi. Peale Honda-mehe, paksu ja plaksutaja edutuid lähenemiskatseid liitusime hoopis mingite teistega, hah üks naine pidas sünnipäeva meiega. Ainult alguses sai enda raha kulutatud, pärast kulus teiste raha. Ja ma polnud kunagi joonud tequilat sidruni ja soolaga, mis oli kõige parem maailmas (sel hetkel). Kui sulgema hakati suundusime järgmisesse paika. Hommik oli nagu filmis :D. Jope kikivarvukil selga ja mõni meeter koolini. Ilma ühegi asjata, silmad pahupidi ja jalg ühele poole vedamas oli päris naljakas koolis ringi käia. Muidugi ma oleks koju magama läinud kui ma oleks teadnud, et muusika tööd ei toimu. Mingil hetkel, kui tavaline olek hakkas tekkima oli mul kõige hullem. Koju jõudeski oli veel sooja sees ja pea on imelik ikka veel.

See oli heaaa, veeeeel...

Arghhhhhh......Tahaks niiväga jalgu trampida. Tahaks öelda aga hoian end tagasi. Ei.

Jäärajal oli liiga palju autosid ja mürgeldada üldse ei saanud.

Osoonil nägin ma nii palju tuttavaid ja nii palju neid, keda ma ei mäletanudki end teadvat. Jaaa, mulle meeldis ja ma olin rõõmus ja õnnelik ka, aga väike kurbus, mis sees oli ei lasknud sel eriti välja paista. Ma olen rõõmus ka, et mu ema ei keela mulle enam nii palju asju ja ei pane pahaks. Kõige rõvedam on muidugi see, et kui kodu uksest sisse astud, siis hakkad tundma kuidas riided haisevad, õõh...

Emale ma muidugi ei saanud rääkida, et ma Merili sünnipäeva tähistasin. Nüüd olen tänu emale kodus. Ma nii vihkan mehi praegu, mida nad küll endast arvavad, Nutan end magama, mul on tõeline trauma, ausalt nagu, te ei kujuta ettegi. Nagu filmis, ma nii nutan.

Viimasel ajal on kogu aeg selline tunne: jflkhajc nJFjb jjnafv FVKNGKASJNSjf vncndfns,c dsfnjsnfdawfknskjnvkdskfvnk.

Võru oleks nagu ümber kurgu, aga ainult võru ja see ei lähe ära. Ei kurda, ei hädalda, ei jonni. Milleks? :D