Eat dessert first

Terve tee koju tulles oli mul naeratus näol. See võis olla ka alkoholist või muusikast, mis mu kõrva rõõmustas, aga see tunne oli hea.

Hiljuti nägin ma trammis korstnapühkijat. Mina istusin trammi eesotsas ja nägin, et tagant poolt sisenes trammi korstnapühkija. Tõusin püsti ja taha poole kõndides ma mõtlesin, et kas see on ikka normaalne. Temani jõudes küsisin ma temalt: "Vabandust, kas ma võin Teie nööpi katsuda?" Tema oma tahmase näoga vastas: "Peabki katsuma." Ma siis võtsin nööbist kinni ja mõtlesin, et kas nööbi katsumine tõi õnne või lubas soovida. Natuke aega ma seisin seal nagu totakas tema nööp pihus ja mõtlesin igaks juhuks soovi välja. Lõpuks ma ikka soovisin ja tänasin teda ning istusin nägu naerul trammi tagumisse pinki. Mul on ikka veel selle üle nii hea meel.

Ma tean, et ma ei pea viisi ega oska muidu ka üldse laulda, aga ma tahaks hästi palju harjutada ja siis kõigile laulda.