Eat dessert first

Ma olen füüsiliselt hästi väsinud, aga kui ma üritan magama jääda, siis see mul ei õnnestu. Ma hullult üritan magama jääda, aga 2 tunni pärast olen ma ikka üleval. Kui ma lõpuks kuidagi uinun, siis ma ärkan ikka mitu korda üles. Ja ma vihkan neid absurdselt totakaid ja mõttetuid unenägusid.

Ma nägin unes, et mu ema ja õde olid liba-vihmaussid. Üks öö ma olin osaline mingis jaapani multikas ja ma võitlesin ja kaklesin hullupööra. Hiljuti läksin ma peole ja kandsin kaasas autoust, mille sees hoidsin ma oma käekotti. Eile sõitsin ma katkise limusiiniga üle mere laeva peale ja et oma kajutisse saada, pidin ma roomama mööda hästi kitsast tunnelit, hiljem tantsisin ma punastes sukkpükstes balletti ja olin öösel uduses metsas ja korjasin kanepilehti.
See oli kõigest väike osa mu unenägudest. Nii ma näengi ööd läbi täispikkasid ja hulluks ajavaid unenägusid. Alguses oli naljakas, aga enam mitte.

Mul on selline tunne, et ma hõljun üksi kuskil pimeduses ja ümberringi on igasugu tähtsad ja vähem tähtsad asjad. Ma peaksin nende asjade poole käe ulatama ja hästi kõvasti pingutama, et need kätte saada. Lihtsam on aga lihtsalt hõljuda. Ja praegu ma niimoodi siis hõljungi, üksinda ja mitte midagi üritades.