Varsti tuleb kolmas kord.

Ma olen kaks korda elus viinud jõulude ajal poisile või siis noormehele piparkooke. Esimene kord oli see kuskil 2. klassis ja see poiss meeldis mulle nii väga. Vastutasuks kinkis ta mulle oma ema vana ja kulunud sõrmuse, millel oli kivi ära tulnud. Teine kord oli millalgi gümnaasiumis. Ma ei ole väga küpsetaja, aga piparkookide tegemine kellelegi tundub hea viis avaldada nö armastust. Lähiajal ma küll piparkooke tegema ei hakka, aga võibolla midagi muud.

Varsti hakkavad sillad õitsema ja mul on nii kahju, et neid minu hoovis ei ole. Need on mu lemmikud lilled, mis sest, et osad peavad naid umbrohuks.

Eile jooksin bussipeatusest koju. Tuli lihtsalt tuju joosta. Tervet teed ma muidugi ei jooksnud, aga ikkagi.

Imelik, et vahel ei märka asju, mis su ees on. Ümberringi teised näevad, aga ise ei pane üldse tähelegi. Kas see siis tähendab, et see ei huvita sind või sa lihtsalt ei mõelnud sellele.
Ma tean küll, miks ma ei mõelnud sellele. Kartsin.

Pole veel otsustanud, aga peab vist hakkama julgeks.

Ma hakkasin luksuma praegu, nii naljakas.

Ikka luksun.

Puhkus on mul. 17 päeva. Suve tunne on, aga õues on veel lund.

Luksun ikka veel ja vahepeal haigutan ka.

Jou

Tõsiselt halb oli töö juures olla täna. Hoidsin end täiega tagasi ja terve autosõidu koju. Jooksin oma tuppa ja lihtsalt murdusin. Ma ei suutnud minna alla korrusele sööma ja kui läksin, siis nutsin terve aja. Kui ma olen oma toas, siis mul on tunne, nagu ta magaks oma kohal või on õues ja ma näen teda kohe varsti uuesti. All korrusel saan ma aga aru, mis päriselt toimub. Vahepeal on mul tunne nagu ma kuuleks küünte klõbinat või vaikset haukumist. Ma arvasin, et tal on sama kaua aega veel alles kui tal aastaid. Ta oli 8-aastane, toaoer, magas kaisus, käis süles. Ta oli nii tark. Mulle ei jõua kohale, et teda pole. Pereliige, laps.

Maokeerd. Kohutav, ma ei olnud valmis selleks.

Ma armastan teda nii väga.

Mu koer suri ära!