Terve tee koju tulles oli mul naeratus näol. See võis olla ka alkoholist või muusikast, mis mu kõrva rõõmustas, aga see tunne oli hea.

Hiljuti nägin ma trammis korstnapühkijat. Mina istusin trammi eesotsas ja nägin, et tagant poolt sisenes trammi korstnapühkija. Tõusin püsti ja taha poole kõndides ma mõtlesin, et kas see on ikka normaalne. Temani jõudes küsisin ma temalt: "Vabandust, kas ma võin Teie nööpi katsuda?" Tema oma tahmase näoga vastas: "Peabki katsuma." Ma siis võtsin nööbist kinni ja mõtlesin, et kas nööbi katsumine tõi õnne või lubas soovida. Natuke aega ma seisin seal nagu totakas tema nööp pihus ja mõtlesin igaks juhuks soovi välja. Lõpuks ma ikka soovisin ja tänasin teda ning istusin nägu naerul trammi tagumisse pinki. Mul on ikka veel selle üle nii hea meel.

Ma tean, et ma ei pea viisi ega oska muidu ka üldse laulda, aga ma tahaks hästi palju harjutada ja siis kõigile laulda.

Ma olen füüsiliselt hästi väsinud, aga kui ma üritan magama jääda, siis see mul ei õnnestu. Ma hullult üritan magama jääda, aga 2 tunni pärast olen ma ikka üleval. Kui ma lõpuks kuidagi uinun, siis ma ärkan ikka mitu korda üles. Ja ma vihkan neid absurdselt totakaid ja mõttetuid unenägusid.

Ma nägin unes, et mu ema ja õde olid liba-vihmaussid. Üks öö ma olin osaline mingis jaapani multikas ja ma võitlesin ja kaklesin hullupööra. Hiljuti läksin ma peole ja kandsin kaasas autoust, mille sees hoidsin ma oma käekotti. Eile sõitsin ma katkise limusiiniga üle mere laeva peale ja et oma kajutisse saada, pidin ma roomama mööda hästi kitsast tunnelit, hiljem tantsisin ma punastes sukkpükstes balletti ja olin öösel uduses metsas ja korjasin kanepilehti.
See oli kõigest väike osa mu unenägudest. Nii ma näengi ööd läbi täispikkasid ja hulluks ajavaid unenägusid. Alguses oli naljakas, aga enam mitte.

Mul on selline tunne, et ma hõljun üksi kuskil pimeduses ja ümberringi on igasugu tähtsad ja vähem tähtsad asjad. Ma peaksin nende asjade poole käe ulatama ja hästi kõvasti pingutama, et need kätte saada. Lihtsam on aga lihtsalt hõljuda. Ja praegu ma niimoodi siis hõljungi, üksinda ja mitte midagi üritades.

Ma pole enam teadmatuses, aga ma olen suures segaduses. Ma kahtlustasingi, et ega ma päris normaalne enam ei ole. Aga ma tean, et kõik saab korda. Ma saan korda, ma saan selles nüüd lõpuks ometi kindel olla, aga see teekond sinna on nii raske. Mulle tehakse kõik kergemaks, aga mul on ikka raske, sest mul on ikkagi tohutu pinge peal. Mult oodatakse palju ja mul on palju kohustusi ka, eriti koolis.



Kindlasti ma hiljem leian positiivset sellest kogemusest, ma võin kindel olla. Praegu on ainus lõbus asi kõige selle juures hallutsinatsioonid, mida ma näen. :D