Pingviinipoeg Lolo. Ma armastasin väiksena seda multikat, see oli alati nii kurb, aga ma ikka vaatasin seda, nagu ma ka kuulasin õhtuti seitsme kitsetalle muinasjuttu, mis ajas mu nutma ja tekitas hirmu, aga mida ma ikkagi iga õhtu kuulasin.
Kui ma nüüd terveks saan, siis ma võtan oma telefoni ja hakkan helistama, ma ei saa ju oodata kogu aeg, et mulle helistataks. Peaks nagu ise ka liigutama, kui tahan, et midagi juhtuks ja kui ma kedagi näha tahan ja head aega veeta.
Täna helistas mulle tundmatu number. Võtsin telefoni, ootasin hetke ja alles siis vastasin. Tekkis millegi pärast hirm. Miks peaks mulle helistama keegi, keda ma ei tea. Pole ju tegelikult midagi, mille pärast karta, võimalik ka, et vale ühendus. Tegelikult tahtis ühispank, et ma oma mitu kuud tagasi, postiga kätte saadud kaardi aktiveeriks. Eks ma siis tee seda.
Õde oli ka koos minuga täna kodus haige. Me ei kakelnud, aga ma ei ole temaga enam nii lähedane, kui siis, kui me väikesed olime.
Tahaks nüüd minna välja, näidata oma rahulolu ja olla rõõmus ja panna teised sellega naeratama.
No comments:
Post a Comment