Eelmine nädal ravisin end veel ja reedel läksin pealinna Salt Lake Citysse. Sain uue geisõbra, kes viis mu geibaari, mis oli täis tantsivaid ja üksteise vastu hõõrutavaid mehi. Ma sain nii palju komplimente ja nad kutsusid mind honey-ks ja love-ks. Tantsisid minuga, dragqueenid tegid minuga pilte :D 

Laupäeval käisin beerfestivalil vabatahtlikuks, mis minu jaoks tähendas pool tundi tööd ja 3 tundi õllede maitsmist. Tegin neegritega veel pilte. Üks tüüp nägi nii lahe välja ja meenutas mulle samuraid. Turns out I do smalltalks now. Läksin siis temaga rääkima, ta on juuksur ja teab palju inimesi. Kutsus mu järgmisel reedel toimuvale Bon Jovi peole. Ta on nende hea sõber :D

Õhtul läksin city creek canionisse rattamatkale. Pime oli ja tänavavalgustust polnud. Natuke kartsin karusid ja kaslasi, aga nägin ainult hirve ja okassigu. 

Pühapäeval kohtusin Billy Joe Talbotiga. Ta on pool Sue indiaanlane ja muusik ja 80-aastane rikas mees. Kohtleb mind kui tütart ja viib mu 2. septembril Yellowstone national parki ja indiaanlaste reservaatidesse ja hobustega ratsutama ja kala püüdma ja muidugi saan ma ta esinemisi näha. 

See nädal alustasin uuesti raamatute müümist, et raha ka ikka teenida.

Mul läheb suurepäraselt, head asjad juhtuvad minuga. Mulle pidevalt öeldakse, et ma säran või kiirgan valgust või, et ma olen nii ehe ja südamlik. Ja see teeb mind veel rõõmsamaks :)

Puuris geibaaris

I am so happy :) kilked on mu sees.

Aloha

Ma elan nüüd ilma toakaaslaseta jälle oma esimeses hostfamily juures. Mormoonipere juures. Pole vaja karta, et ma mormooniks hakkan, mind on väga raske convertida. Eelmise nädala alguses kolisin sisse ja terve nädala veetsin külmetusega voodis. Selline rõve kollane röga pesitses kopsudes ja ninas. Mind tohterdati kana-nuudli supi, koffeiinivaba tee ja palvetega. Isegi 2 misjonäri tulid, tilgutasid mulle õli pähe, panid käed pea peale mulle ja andsid priesthood blessingu. Emotsionaalselt oli ka raske, sest ma olen rulebreaker, aga viimased nädalad pean ma küll töötamisele pühendama. 

Nädal peale esimese ratta lõhkumist suutsin ma ka teise ratta ära lõhkuda, aga ma sain politseiga koju vähemalt. Pmst mu ratas sattus gangfighti. :D ausalt see oli nagu actionmovie. 

Why is 6 afraid of 7?

(Jäi auto alla)

(Visati maha ja tagurdati otsa?)

Cop

Neil on päriselt ka sellised peod, kus on punased ja sinised topsid. Ja beerpong ;)

Because 7 8 9. 

Did you get the joke? :D

Annan teada kui indiaanlaste reservaati külastan. Have a nice day!

Nii. Olen saanud palju meeneid peredelt, näiteks vanaaegseid indiaani ripatseid, raamatu indiaanlastest jne. Mul on raske, on paremaid päevi ja on halvemaid. Ma olen juba palju õppinud ja mul on äärmiselt hea meel, et ma siia tulin. Ma pole aga selle company eesmärkides ja kavatsustes kindel. 

Teisipäeval põrkasin autoga kokku. Sõitsin valel pool teed ja autojuht ei vaadanud lihtsalt ringi enne suurele teele keeramist. Lendasin veits ja kriimustasin külge ja küünarnukki. Pea kaitseks põrutasin randme vastu maad. Ratas sai rohkem viga, tagumine ratas ei kõlba enam sõitmiseks. Politsei sõitis parasjagu mööda ja tuli vaatas mis case on. Kiirabi vaatas mu üle ja plaasterdas ja mõõtis vererõhke ja asju ning hiljem viis minu ja mu ratta koju. Puhkasin sel päeval. Mõnus oli akusid laadida. 

Muidu läheb ikka hästi :) aeg lendab

Ma ostsin Eestist kaasa 6 pisikest kivi, millel peaks olema erilised võimed. Mõni toob õnne, mõni ravib või aitab connectioni loomisel jne. Esimesel nädalal kinkisin pooled neist erinevatele headele inimestele ära, kes vajasid neid minust rohkem. Need inimesed ilmusid siis, kui kõige rohkem abi vajasin. Teisel nädalal kinkis üks spirituaalne vanaema Tanya mulle 3 kivi. What goes around comes around :) üks kivi oli kaitsva toimega. Ta ütles, et mu aura on roosa ja natuke kollane, sest ma ravin ennast. Kuna mul on tugev empaatiavõime, soovitas ta mul end negatiivse eest kaitsta nähtamatu roosa mulliga.
Pühapäeval käisin hikemas ja sõin rämpstoitu wendys. Eelmine kord sõin KFC-s. Wendy oli parem.
Inimesed lehvitavad majade vahel, uksel pakuvad vett ja snacke. Mõnikord visatakse autoga koju. Kallistusi jagan palju, mu sees on jälle kilked ja rõõm ja soojus ja armastus. Ma tooks oma lemmikinimesed siia, aga tagasi tulla ma ei taha. Ma ei igatse tagasi, kuigi olen meie riiki rohkem hindama hakanud. Mulle ei meeldi see hall meeleolu, mis paljudes kohtades valitseb ja negatiivsus ja vingumine.

Hinnake, mis teil on ja võtke teadmiseks, et igas halvas asjas on vähemalt kolm positiivset asja. Leidke need üles ja keerutage ennast :)

Kolisin pühapäeval uude peresse Sandy linna. Katoliiklastest ema ja isa. Nad on juba 3 aastat raamatumüüjaid hostinud. Mu tööpiirkond on nüüd veits kaugemal. Piirkonda sõidan rattaga 30 minutit, aga tagasi rohkem kui tund aega, sest ma pean end mägedest üles vedama. Need on ikka päris karmid mäed. Vähemalt jalad saavad trimmi. Rattaga kukkuda oskan hästi. Haavad lähevad jubehästi pahaks. Nalja saab iga päev tohutult. Selliseid hetki on ka, kus ma mõtlen: " Tjorven ja pootsman, mina küll enam ei viitsi neid inimesi taga ajada ja neile raamatuid müüa." Aga see tunne läheb üle. Üks kuue lapse ema ostis mult hunniku lasteraamatuid ja siis kallistas ja tänas ka mind. Need hetked on parimad, kui saad kedagi aidata.

Ma tahan siin tsillida ja inimestega rohkem rääkida, aga nii on raske müüa midagi. Kui ma ei teeni $ 10 000, siis pean ma paljalt ümber Raimondi maja jooksma. Mu toakaaslane quittis ja hakkab muud tööd siin tegema ja ringi tsillima. Kui ma oma praegusesse hostfamilysse jään, tõmbavad nad minu ka kaasa. Pean sealt välja kolima, aga pere leidmine on päris raske. Väga kuum nädal oli. Temperatuur ulatus 110-ne (Ameerika) kraadini. See on mingi ~ 44 meie kraadi. Raske on.

 Hostfamily oli need meie saabudes üles riputanud :)

Maja maa all :D nii raske oli ust leida.

Linnas majade vahel :D

Kõigil on miljoni dollari vaade

Pesumajad on vahvad :D

See on lihtsalt vapustav kui head ja sõbralikud inimesed siin on. Ma tunnen end nagu kodus. Inimesed ütlevad siiralt, et ma võin iga kell neile külla minna, kui mul on kõht tühi või vett on vaja või kui ma puhata tahan. Nad on nii abivalmid ja nad kõik tahavad, et mul oleks turvaline olla. Ja ma tõsiselt armastan oma tööd. :)

Me sööme Dollyga iga hommik mäkis. Söön alati putru ja burritot ja joon kohvi. Meil on seal juba omad sõbrad tekkinud. Bill tuleb alati ja annab high five või lööb nukke kokku. Tal on vinge suur kuldsõrmus kristalliga ja ta on 60+ nagu Dale. Dale kinkis mulle eile punase mägiratta. Inimesed on ikka nii toredad siin :) 

Töö on tegelikult paganama raske. Meil on siin tavaliselt varjus 37-40 kraadi. Vihma pole veel näinud. Utah on kuivuse poolest teine osariik. Ükspäev nägin lehma majade vahel ja see on päris imelik, sest ma ei tööta maal. Kanu olen ka näinud ja eile nägin kitse. Üks maja oli ehitatud maa alla, mis oli ka päris veider ja ühes rajoonis jooksevad lapsed metsikult ringi ja nende vanemaid üldse ei koti, kus lapsed on, rääkimata haridusest. Vanemaid huvitab ainult narko ja suits. Päeval söön ma jogurtit, õuna, viinamarju, beebiporgandeid, müslibatoone ja pähkleid. Mu figuur läheb iga päevaga aina paremaks. 

Naljakas kuidas vaene piirkond ja rahakad majad on peaaegu kõrvuti. Ja vaeses piirkonnas müüakse kiire raha saamiseks ravimeid ja tehakse bikini carwashi. Ja uhketes majades elajatel pole ka alati raha, sest arved on suured. Rikaste majade emad töötavad rohkem kui vaesed mehhiklased ja muud emad.

Kohtasin eile Rudyt, kes on pool indiaanlane ja pool mehhiklane. Ta tajub inimeste energiat ja oskab neid lugeda. Ta arvas, et ma olen avatud inimene, aga mul on peenike sein ymber, et end kaitsta. Ta ytles, et mul on palju kysimusi ja ma otsin vastuseid ja ei tea, mida ma tahan elult. Ta ytles, et ma kaotasin kellegi kalli ja see on mul siiani hinges. Mul pidavat olema noor ja puhas ja hea spirit. Rudy ja Kim tegid impact trainingut (designed to empower the human spirit toward a free, unconditional loving and joyful life. Students break through their walls that have kept them stuck in their history to discover a free and joyful way of living. jne.) See maksab 500 $ ja kestab 4 paeva ja ma tahan ka seda teha. Ma ei tea kuidas seda korraldada, sest see toimub 18-21 september ja siis ma olen teoreetiliselt Eestis.
www.impacttrainings.com

Eile kakas mulle tuvi moodi lind nimetissõrme peale. 30 cm peast eemsle. Huvitav kas see tähendab ka raha :D Kohtasin eile naist, kes oli 10% indiaanlane, ta oli mingi kuulsa pealiku järeltulija. Jutustasin temaga üle tunni aja. Ta rääkis mulle nende ajaloost ja näitas kahte piltidega raamatut ja andis mulle aadressi, kust ma leian päris indiaanlasi. Õujeee :D Iga päev jalutan mööda üht tänavat, kus on ehitus ja räägin Bart Woodiga juttu. Ta on nii tore :) kaotasin eile oma ID ära, aga sain juhuslikult tagasi.

Ma elan oma piirkonnast, kus töötan mingi 5 miili kaugusel ja ma ei saanud veel ratast. Suvaline vanapaar söögikohast viis mind mu piirkonda ja õhtul tõi mind üks teine hea inimene koju. Siin on nii palju heasüdamlikke ja abivalmis inimesi. Ma peaks iga päev vähemalt 30-le inimesele oma tooteid näitama. Nende 2,5 päeva jooksul pole mul see õnnestunud. Tegin esmaspäeval 2 müüki. Wuup wuup

Mormoonid palvetavad mu eest. Isn't that cool? :D nende jaoks on see püha asi ja see, et nad oma prayerites mind mainivad on suur asi. Ma olen nüüd täiega õnnistatud :)

Teate onju kuidas simsi mängus hakkab vetsupott uputama :D ma ei mõistnud seda eilseni :D meil hotellis hakkas pott üle ajama ja vesi ei jäänud kinni enam. Lõpuks jäi kui terve põrand ja suuretoa vaip märjad olid. Saime uue toa. Lennujaamades on küll kahedad restroomid. Vesi läheb ise alla, kui püsti tõused, seep tuleb automaatselt ja kraan ja paber ka. Pmst pead ainult pissima ja muu tehakse sinu eest ette ära. Isn't that cool? :D


Ja teate, eile nägin ma koolibriid. See oli vapustav nähtus. Neid siin väga tihti ei näe, niiet mul vedas :)

1,5 tööpäeva on möödas. Esimene, poolik päev polnud üldse nii raske kui arvasin ja suutsin isegi korraliku müügi teha. Teine päev oli nii tüütu. Kuna mul ratast pole ja kaardi lugemine on kehv, siis kulus mul palju väärtuslikku aega ja vähesed olid kodus. Müügi tegin ikkagi :D jeeee. 2 viimast ööd olen oma roommate Doloresega olnud hotellis, aga homme kolime hostfamily juurde. Dolly leidis ühe üksikema, kes on mormoon ja kel on 5 last. Ta nimi on Andrea ja ta on superarmas ja hea. Tahab igati aidata, isegi klientidega :D Ratta saan esmaspäeval ühelt kohalikult  4 lapsega perelt täiesti niisama :D

Badass olen.
Have a good day ;)

Palju on ülekaalulisi. Väga väga palju. Aga inimesed kõik on väga sõbralikud ja viisakad ja abivalmid ja küsivad alati, kuidas läheb. Nende jaoks on see tavaline, aga ma lähen niiii rõõmsaks, kui võõras inimene küsib, kuidas mul täna läheb. Ümberringi on mäed. Suured mäed lumiste tippudega. Siin on nii mõnusalt palav ja pilvi pole üldse. See on seotud mägedega :D Loodan näha indiaanlasi ka, neid päris päris indiaanlasi. Mustanahalised naised on nii lahedad vaadata. Isegi peenikestel on ümar ja prink pepu taga ja nad räägivad nagu filmis. Eile käisin pesumajas. Isver kui lahe see oli :D nagu filmis. Käisime kirikus ka, et seal pastorilt host familyt küsida, aga seal oli mingi Piibli õppetund. Anti süüa pitsat ja limpsi ja vaatasime 25 minti telekast mingit seletamist :D

Veedan suve Utah's jeeee :D alustan raamatumüüki Murrayst ja sealt edasi. Kas pole mitte lahe :D praegu läheb veel superhästi ja päevad on möödunud kiiresti. Wuhhhuuuu :D

Eile olin ma ärgates päris freaked out, aga täna mul pole küll tunnet nagu läheks Ameerikasse raamatuid müüma. Kui ma selle läbi teen, suudan ma teha kõike. Mul läheb hästi, onju. Aaaaaarfdashbjhijfx :D uskumatu. Ma olen segi vist ikka, selline tunne. Pühapäeviti üritan kirjutada.

Mitu päeva olen juba Haabersti ringist mööda sõites mõelnud, et võiks enne ära minekut korra tivolis käia. Täna oligi enne bussi saabumist veits aega ja mõtlesin, et okei, eks ma siis lähen. Ostsin kaks piletit kioskist ja esimesena läksin ühe keerleva ja üles-alla liikuva karusselli peale. Panin oma klappidest õnneliku muusika mängima ja hakkasin sõitma. Kuna ma olen hommikust saati olnud sentimentaalses tujus, siis olin ma suhteliselt kindel, et ma hakkan nutma. Nutma ma ei hakanud, ma naersin nii-nii kõvasti rõõmust. Järgmiseks läksin autodroomile ja ma olin seal ainus sõitja platsi peale. Tegin ringe ja kaheksaid ja kruttisin rooli igas suunas ning nautisin ja naersin täiega.
Natuke kurb on küll ära minna.

Kui ma hakkan kotist koduvõtmeid otsima või olen kuskil segaduses ja eksinud, siis võtan ma ühe kõrvaklapi kõrvast ära nagu see aitaks mul asjadest paremini aru saada. Naljakas :D

Neljapäeval sõidan USAsse, jou.

Ma kuulan ühte muusikat alati hästi kaua. Mu Ipodis on alati umbes 200 lugu ja ma koostan erinevaid playliste ja kuulan sama muusikat üha uuesti ja uuesti kuni kõik lood on peas ja ikka leian ma neist enda jaoks midagi uut. Ma ei tea täpselt millistel hetkedel ma muusikat vahetan, aga viimati tegin ma seda aasta tagasi. Päris tüütav võib tunduda, aga see pole. Eelmiste aegade muusikad tuletavad mulle meelde eelmisi aegu ja ma tunnen nende aegade lõhna ja nendel hetkedel mind vallanud emotsioone ja mälestusi. Mõni teeb mind kurvaks, mõni täidab südame soojusega, aga nad kõik tekitad tundmusterohkelt ilutseva tunde. Raamatute lugemiseks on mul kindel playlist, kus on 57 lugu ja kui seda playlisti kuulates ainult raamatuid lugeda, siis hiljem ilma raamatuta seda muusikat kuulates, tulevad tahes-tahtmata peale segased emotsioonid. Ma tunnen korraga, et mu südames on soojus, rahulolu, rõõm ja kilked, aga ka ärevus, melanhoolia ja ootus, sest kõik need erinevad raamatud segunevad minus ja otsivad kohta või väljapääsu, takerduvad üksteise taha ja proovivad kompromissile jõuda, aga see on raske. See tunne on imeline ja lihtne ja paneb mind bussipeatusest koju kõndides naeratama ja keerutama ja vahel isegi keksima.

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu üheteistkümnes järjestikune raamat juba sel aastal oli koguni 580 lehekülge pikk. See raamat kandis mind üha sügavamale sürrealistlikusse loogikasse. Kui romaan läbi hakkas saama, siis olin ma nii sisse elanud ja hakkasin kontrollimatult töinama. Väga raske on nii lugeda. Varem sellist asja juhtunud pole.

Meil on isaga veider rituaal, mis on minu jaoks juba täiesti iseenesest mõistetavaks muutunud. Alati, kui ma õhtupoolikul kodust linna poole minema hakkan, kas siis üleslöödult või vähem-üleslöödult, ütlen ma kodustele, et lähen välja. Isa seepeale küsib: "Kummid kaasas?", millele mina vastan tavaliselt: "Ma ei lähe linna peale ringi seksima!". Seepeale kostab ta: "Ole korralik!" ja mina vastan: "JaaAAaa, sina ka!". Nii on.

Mul pole õrna aimugi miks, aga vahel ma jooksen bussipeatusest koju. Muidugi mitte terve tee ja enamasti vähem kui pool teed, aga 150 meetrit järjest kindlasti. Ma ei jookse täiest jõust. 60% suurimast võimalikust kiirusest minu kohta. Esimesed 2 sammu lähevad ilusti ja järgmised 6 lööb mulle hingetuks tegev valu hüppeliigestesse, aga ma ei loobu, sest valu läheb varsti üle. Jooksen kuni hingamine raskeks muutub, sest ma ei oska jooksu ajal õigesti hingata ja mu kopsumaht on väike. Täna jooksin jälle natuke.

Mulle valmistab suuri raskusi sõna "Marlboro" ütlemine. Ma ütlen alati valesti.

Ma olen nagu karbita tigu. Kõik tundub nii lihtne, ometigi ei tea ma üldse mida ma teen.

Kas see, mida ma tahan on see, mida ma vajan ja see, mida ma vajan on see, mida ma tahan?
Ma ei tea, aga kuidas ma tean, et ma vajan seda, mida ma tahan.

Vahel ma mõtlen, et mõnikord ma ikka üldse ei mõtle enne kui midagi teen või ütlen. Ometigi ma mõtlen väga palju. Vahel ma mõtlen, et ma olen isegi enda arvates imelik.
Ma nägin unes, et ma sõin nõgeseid. Need natuke kõrvetasid mu keelt, aga üldiselt need maitsesid hästi. Õigupoolest need hakkasid kõrvetama alles siis, kui ma avastasin, et need nõgesed on.
Lume lõhn on muutumas kevade lõhnaks, aga talv mu sees on ikka alles. Ükskõik kui väga mulle iga aastaaja puhul midagi ka ei meeldiks, siis kõige rohkem armastan ma kevadet. Ma ei suuda oodata, et kevad mu endasse haaraks.

Mitu korda peab ujumas käima, et saaks öelda: "Ma käin nüüd ujumas"? Kui ühest korrast piisab, siis tänasest käin ma ujumas. Mul polnud täna ei tööd ega kooli ja sellise päeva oleksin ma meeleldi veetnud öösärgis. Hommikul ärgates aga tundus, et mu lihased on jäänud nõrgaks ja hõredaks ja näevad välja nagu kergelt niiske okste ja lehekeste hunnik. Voodi-juured poevad iga ööga aina sügavamale mu lihastesse ja hommikuti ei taha nad minust lahti lasta. Neil on hea teha pesa mu lihastesse ja võtta mind vangi. Päris raske oli voodi-juurtest täna hommikul end lahti päästa. Mul tekkis hirm, et ühel hommikul olen ma ise üks suur voodi-juurtepesa, mis on oksi ja lehti täis. Läksin siis ujuma ja ujusin ja ujusin ja ujusin kuni mu käed enam ei jõudnud mind edasi tõmmata. Kindlasti mõjus see mulle hästi, aga päris tulemusi saab näha hommikul peale pikka maadlust täis ööd voodi-juurtega.

Jaa, see raamat lõppes õnnelikult ja ma olin selle üle väga õnnelik. Seitsmes raamat, mis ma see aasta lugesin polnud nii hea, aga ma lugesin selle siiski läbi. Selles raamatus armastab mees naist palavalt, aga sellest ei piisa, et naine tema vastu sama tunneks ja mees ei mõista seda. See on täiesti arusaadav, et alati ei leia vastuarmastust, aga kui ise kedagi armastada, siis vist ei saagi aru kuidas on võimalik, et see inimene sind vastu ei armasta.

Mitmeid kordi on mul juhtunud nii, et ma lihtsalt otsustan: "Vot sellesse tüüpi ma pean armuma, ta on ju ideaalne". Okei, võibolla mitte ideaalne, aga midagi sinnapoole. Kõik head omadused ja kiiksud tunduvad esmapilgul olemas olevat. Mõne aja pärast sa enam ei tea, kas sa oled armunud või nii väga tahad olla temasse armunud. Pärast alles mõistad, et see oli vaid soovkujutelm või täiuslikkuse illusioon, mille tulemus on see, et sa teed endale või kellelegi teisele haiget. Ma proovin seda mitte korrata.

Mis siis, kui sa ei saa olla omaenda õnne sepp?

Lugesin täna ühe raamatu juba läbi ja poole peal on selle raamatu järg. Ei, need pole lühikesed raamatud, mõlemas on oma 200 lehekülge. Ma ei loe kunagi enne õiget aega seda, mis raamatu viimasel lehel kirjas on. Ma ei taha ühtegi spoilerit. Ka siis, kui keegi soovitab mulle mõnd filmi, siis ei vaata ma selle filmi treilerit või tutvustust. Ma hakkan filmi vaatama.

Mulle väga meeldis see esimene raamat, aga see on kõige valem raamat minu jaoks, mida lugeda. Või siis liiga õige? Mees ja naine armuvad üksteisesse meilivahetuse käigus, mis algab täiesti eksikombel. See on vist kõigil nii, et nad seostavad ennast filmidega, mida nad näevad või raamatutega, mida nad loevad või siis vastandavad end nendega. Mina igastahes teen nii. See raamat ("Hea põhjatuule vastu") on aga liiga tuttav mulle. Ma saan sellest naisest peaaegu täielikult aru ja kirjutaksin peaaegu sarnaseid asju ja loeksin välja samu asju, mis tema. Ma tunnen ära tema uudishimu, sarkasmi, armukadeduse, otsustusvõimetuse ja kõige muu, mida ta tunneb. Ma tean täpselt, mida ta tunneb. Nende kahe inimese "lugu" pole minu omaga identne ja isegi mitte ligilähedane, aga mõnes mõttes täiesti sama. Esimese raamatu lõpus polnud õnnelikku lõppu aga ma polnud väga kurb, sest ma loodan, et teine raamat lõppeb õnnelikult. Peab lõppema. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud. Ma tahan õnnelikku lõppu.
Ma tean, mida tähendab sattuda sõltuvusse kellegagi kirjutamisest. Sellest on paganama raske lahti saada. Sa tahad talle nii väga kirjutada, et oled valmis kirjutama isegi siis, kui ta neid kirju kätte ei saa. Hiljem sa saad aru, et sulle ei tule vastust, sa kirjutad tühjusesse. Iga päevaga tuleb järjest väiksem maailmalõpp ja võib-olla lõpuks enam ei tulegi.
Neetult nõme, et miski, mis pole isegi mitte alanud, saab saada mitmeid kordi läbi.

Uued ajad ei saa olla kunagi sellised nagu vanad ajad. Mis saab siis kui järge ei tulegi? Aga mis siis kui "lugu" ei ole veel valmis. Olevik ilma tulevikukuta võiks muutuda minevikuks.

Täna tehti tähelepanek, et ma väga tihti alustan juttu "Nii naljakas, et...", kuigi jutt ise pole naljakas, vaid pigem täiesti tavaline lugu või mõte, mis mul peas on. See tuleb nii automaatselt ja ma ise ei pane tähelegi seda. Teine variant kuidas ma juttu olustan on "Huvitav, kas...", mis on ka pisut veider, sest kõik asjad, mis ma suust välja ajan ei ole alati naljakad ja huvitavad. Naljakas, et ma seda nii kontrollimatult teen. Mis aga on tõsiselt huvitav, on see, et ma laenutasin raamatukogust 3 uut raamatut ja ma reaalselt hakkasin lugema ka juba. Veider.

Vaatasin päris kaua televiisorit ja lõpuks ei saanud ikka aru, milline siis see kõige parem pesupulber on.

Mu sees on kevad ja ma tahaks juba kiikuda.

Kõik inimesed on enda maailma keskpunktis ja näevad asju omamoodi ning mõtlevad erinevalt. Kõigil on mingi elu ja see toimub nende ümber. Nad on peategelased enda elus ja teised on kõrvalosatäitjad. Ma vahel unustan selle.
Täna, kui ma raamatut lugesin, siis avastasin, et eelmine lugeja oli alla jooninud ühe lause.

Naised on nagu lõhekalad: ükskõik, mis nad ei teeks, lõpuks naasevad nad ikka vanasse kohta.

Ma hakkasin mõtlema, et miks küll see eelmine lugeja seda lauset nii oluliseks pidas, et selle harilikuga alla joonis ja äärepeale hüüumärgi kritseldas. Kas see lugeja oli mees või naine ja kui vana ta üldse oli. Huvitav, mis elu tema elab. Võibolla hoopis üle-eelmine lugeja joonis selle lause alla ja eelmine lugeja mõtles selle üle täpselt sama moodi nagu mina praegu. Ma mõtlesin sellest täna terve päeva. Kas pole mitte veider? Võibolla see raamat paneb mind imelikke mõtteid mõtlema. Ma pole varem seda täheldanud, et ma mõtleks selliste veidrate asjade üle.

Vahel ma mõtlen, et ma mõtlen liiga palju, aga võibolla kõik mõtlevad liiga palju. Ma mõtlen selle üle, et ma mõtlen. Ma ei tea kui okei see on. Ma ei tea kellele me kirjutan siia enam. Ma alustasin endale kirjutamisega ja siis ma üksikutele inimestele ütlesin, et ma kirjutan ja mõned inimesed leidsid ise tee siia, aga tegelt ma ei tea enam kellele ma kirjutan. Mul pole mingit ülevaadet sellest. Ma tean, et Madli loeb mu blogi, aga rohkem ma ei tea. Ma ei tea kas see on hea või halb. Kellele ma tahan kirjutada, ma ei tea. Ma tahaks teada kellele ma kirjutan, sest mina ise juba ammu blogisid ei loe. Miks ma viimasel ajal olen leidnud taas siia tee, seda ma ei tea. Võibolla on see nagu majonees või raamatud ja see läheb üle, aga võibolla ma mõtlen lihtsalt liiga palju.

Mu majoneesi vaimustus aina süveneb, iga asja peale üritan majoneesi määrida ja nii hea on :D

Ma ei tea kas kõik oskavad seda teha, aga ma oskan oma tuju ise heaks teha. Ma hakkan silmadega naeratama, liigutan südant sees üles-alla ja tekitan ärevustunde ning siis hakkan naeratama. Tegin seda täna tööle jõudes ja kui hea tuju hakkas ära lipsama, siis läksin nurga taha ja tegin seda uuesti. Käitusin täna veits masinlikult ja mõtted olid reaalsusest ikka päris kaugel, aga kui sul on hea tuju, siis ei sega see ju kedagi.
Ma loen juba kolmandat raamatut järjest, mis on päris haruldane, sest ma ei loe praktiliselt kunagi raamatud. Isegi mitte siis, kui mul midagi teha pole, mitte kunagi. Mul oli tavaks raamatuid osta ja laenutada, aga ma haruharva lugesin ka neid ja nüüd ma täitsa loen. Praegu ma loen Haruki Murakami novellikogu "Elevant haihtub", mille kohta mu ema ütles jabur ja nõme. Minule aga see raamat nii väga meeldib, ma loen seda bussis ja bussipeatuses ja siis kui ma lugeda saan. Kui ma ei saa seda parasjagu lugeda, siis ma mõtlen sellest ja vahel ma isegi olen vihane, et kirjanik on kirjutanud sellised lõpud nagu ta kirjutanud on ja samal ajal olen ma nii rõõmus, et keegi on midagi sellist üldse kirjutanud. Ma tahtsin seda raamatut tegelikult osta, aga seda pole saada kuskilt poest. Õnneks ma leidsin viimase eksemplari raamatukogu riiulite vahelt ja mul oleks kuri tahtmine see endale jättagi, aga see poleks ju üldse ilus.

Ma mõtlesin, et kui hull peab keegi olema, et tema kohta saaks öelda hull. Kas hull saab aru, et ta on hull ja kas talle meeldib olla hull. Kuidas üldse hulluks minnakse ja kuidas ma tean, et ma hull ei ole.

What?

Arvasin, et suudan end kaitsta :D oh mind lollakat.

Kui sa usud ja see usk võetakse sult ära, siis mida sa teed? Suhkruvett teed :D vale hetk naerda, aga ma juba tean mis suunas ma liigun. Tänks

Mul on mitu reaalsust ja ma peaks lõpuks aru saama, mis on päris ja mis mitte. Mul on praegu nii nagu lemmiksarjade viimaste osadega. Ma ei taha, et sari läbi saaks ja ma saan teeselda, et see ei saa läbi, kui ma viimast osa ei vaata. Kunagi ei tea, mis viimases osas juhtub, võibolla mulle ei meeldi see, mis juhtub. Samas ei saa ma teada, kui midagi head juhtub, ma kardan. Ma kardan nii väga. Tahaks, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et kõik saab korda.

Esimest korda käisin sõbrapäeval kohtingul.

Mul on laiskuss kontiides. No üldse ei suuda end motiveerida ja kunagi ei õpi ka sellest, et asju ei jäeta viimasele hetkele. Valmistun vaikselt õppima, kindlasti. Proovin, pean :D

Mulle tuli üle pika aja meelde, et ma võin tunda end metsiku hobusena. Ajab veits äksi täis, kui keegi üritab mind murda või kontrollida. Ma ei saagi aru, kas see meeldib mulle tegelikult või mitte. Samal ajal olen ma õrnake. Imelik.

Rahunesin maha :)

Ma tahan alati asjadele silte peale panna ja hästi kiiresti. Võibolla ma peaksin end taltsutama. Aga asi on selles, et ma ei tea. Ma olen täna tõsiselt ka nii palju mõelnud ja midagi välja ma ikka ei saanud mõeldud. Mõtte keskel jõuan ma tagasi mõtte algusesse ja lõppu kunagi ei jõua. Ma ei julge isegi väljamõtlemises abi küsida. Nii tüütu, ma ei saa muudele asjadele üldse keskenduda. Ma isegi ei saa aru, mis mu tuju on punktide skaalal. Rohkem segaduses pole võimalik olla. Ma ei saa peast välja. Pole üldse ilus kordamööda pai ja ninanipsu teha. Nii ei tohi teha. Samas võiks ju arvata, et magus ja hapu ei sobi ka kokku. Tegelikult oli väga ilus... Vahel ma mõtlen, et mõne asja eest ei tohiks "aitäh" öelda, aga on hetki, kus sa tahad öelda, kuigi see on imelik asi, mille eest tänada. Imelikum kui tänada, et sebrad on triibulised või, et ükssarvikutel on üks sarv või apelsinid pole kollased. Imelikum kui olla rõõmus majas elavate ämblike üle. See on näiteks, kui seljanka on hästi halb minu meelest, aga ma olen ikkagi õnnelik ja tänan ja kiidan suppi, sest mulle meeldivad porgandid seal sees. Hiljem paneb supp kõhu keerama, aga ma oled ikka maru õnnelik, et porgandit süüa sain. Siis hakkan mõtlema, et kas see oli seda väärt. Porgandid tuleks lihtsalt parema supi sisse panna. Aga siis peab otsima supi, mida kõik söövad või vähemalt peategelased. Mõte rändab juba edasi. Mis siis, kui sa paned pusle kokku ja siis keerad teist pidi ja vaatad, et teisel pool on hoopis teine pilt ja see tuleb teisiti kokku panna. Lõpuks vist ei saagi puslet nii kokku panna, et see mõlemalt poolt oleks ikka pildi moodi ja arusaadav ja õige. Pusled ju tegelikult ei aegu, ega? Ja kuhu ma tegelikult nüüd jälle jõudsin selle mõtlemisega? Mitte kuhugi. Siltidest pusleni küll plaanis polnud. Võibolla mul on lihtsalt kõht tühi :D

Reede vastu laupäeva oli eriti veider komm. Ma isegi ei oska kirjeldada milline, aga selline, et sa ei oska kirjeldada milline see on. Sa ei tea kas see on maailma parim komm või on see tegelikult kõrvetav või siis selline, et sa ei saa aru mis asi see on. :D Ma ei saa ise üldse midagi aru enam. Kas andestamine on tugevus või nõrkus, kui raske on vabandamine, kui kerge on endale tunnistamine, kui palju kardame, aeg, mis, miks mitte? Ma varsti kukun, aga kas pehmesse või mittepehmesse, selles on küsimus. Kas inimesed ütlevad, mida ei mõtle ja mõtlevad seda, mida ei ütle? Mis tegelt on, ma ei tea. Ma ei tea midagi. See on nagu, kui sa midagi kindlat usud ja siis see kaotab igasuguse tähenduse ja siis sa enam ei teagi, mida see tähendas. Sa oled segaduses ja ei teagi enam, mida miski tähendab. Ja siis sa mõtled ja mõtled ja jõuad hästi sügavale ja siis avastad, et sa ei mäletagi enam, mida sa kõigepealt välja mõelda tahtsid. Milles küsimus oli? Mul on tunne nagu ma peaks praegu filosoofi ametit. Mõtlen ja mõtlen ja üritan mõeldes asju teada saada. Aga mis saab siis, kui sa ei mõtlegi välja? Sest kaua sa ikka mõtled, aeg ju läheb nii kiiresti. Ma arvan, et ei tohiks üldse liiga palju mõelda. Tuleks lihtsalt olla ja nautida ja teha seda, mida sa tahad. Ainult seda, mis õnnelikuks teeb. Ja alguses ma tahtsin rääkida kommist. Aga ausalt, mu peas toimus see veel palju segasemalt, aga ma ei saanud kõiki sõnu nii kiiresti üles kirjutada.

Ma ei tea, ma mõtlen liiga palju.

Häid komme!

Iga päev on komm. Okei, kooliasjad olen ma jälle viimasele hetkele jätnud, aga kõik muu on nii lahe. Ma tõesti proovin mitte uhkeks minna, aga mu akud on nii täis ja lampi juhtub ilusaid asju. :D Ma proovin olla mammut-rebane, see peaks kasulik olema ja see juba toimib :D

komm :D

Ma ei tea, kuidas ma ei märganud, aga ma jõudsin jälle kuidagi tagasi sellesse punkti. Sellesse kõige halvemasse punkti. Õnneks saab kõik jälle korda, alati saab.

Ma lähen kinno, see teeb alati kõik paremaks.

Mul on veits nagu selline halb tunne. Mulle ei meeldi see tunne, sest see on veits tuttav. Ma ei tea. Ma ei saa piisavalt vastu ka.

Ma ei tea