Mul oli nii lõbus eile tööl. Need 10-tunnised tööpäevad ei tundugi enam nii pikad. Pausi ajal istusime ja naersime nii kõvasti, et ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ma ei tea, mis see on, aga mul on kaks korda juhtunud nii, et ma naeran nii nii kõvasti ja olen nii õnnelik ja järsku hakkan ma nutma ja täiesti paaniliselt ja siis pean ma suhkruvett jooma. Need kaks korda juhtusid kodus muidugi ja päris tükk aega tagasi ikka. Eelmine aasta. Mu õel hakkab vahel isegi hirm, kui ma liiga kõvasti naerma hakkan.

Vahepeal ma lõpetasin selle hullumeelse kohvi joomise, sest kohv hakkas mulle täiesti vastu, see tundus paha. Aga nüüd olen ma tagasi oma tavapärase päevase koguse juures, milleks on umbes liiter. Praegu joon ka.

Ma vihkan, kui sari saab otsa, lõppeb ära. Kui "Sõbrad" hakkasid otsa lõppema, siis ma lihtsalt keeldusin viimast osa vaatamast, sest nii ma sain teeselda, et see ei saa veel läbi. Kahe nädala pärast ma vaatasin selle ikka ära, aga see on siiani mul arvutis mind ootamas.

Ma kardan, et aeg saab otsa. Aga ma ei saa muud teha, kui viisakalt oodata. Ei saa sundida. Ja võib-olla saabki enne aeg otsa, aga ma siis sisustan seda aega muud moodi. Aaaaaaahh...lill

Eilne õhtu (tegelt üleeilne, sest ma pole veel magama saanud täna) ehk siis esmaspäev oli minu jaoks väga kohutav. See õhtupoolik kohutas mind. Ma püüdsin ignoreerida kõike, aga teisipäeva hommikul mind tabas paanikahoog üle pika aja, aga nüüd ma juba sain teada, et asi polegi nii hull veel.

Praegu mul on lõbus, aga väga raske on kirjutada oma kahe sõrmega, eriti veel siis kui ma ei suuda vajutada ühte nuppu korraga. Ma pean liiga palju kustutama ja üle lugema mida ma kirjutasin, et ma uuesti midagi ei kirjutaks. Nii naljakas, ma vajutan koguaeg valesid tähti :D

Ja alati kui ma hakkan siia midagi kirjutama, siis ei tule sellest middagi välja.

Ärge pange tina üksi oma toas.

Ma kirjutan varsti jälle. MAa ei joo üksinnda. Ma loodan,et komad on kõik õigetesse kohtadesse pandud

Head lund kõigile!