Laupäeval käisin seiklusrogainil kohtunikuks. Hommikupoolikul keset metsa, künka otsas ja puu all lõdisedes ei uskunud ma, et võiks tulla lubatud 23 kraadi. Ühel hetekel avastasin, et on nii umbne ja niiske nagu loomaaia troopikamajas. Keksisin kampsuni väel ringi, naeratasin inimestele ja kui kedagi läheduses polnud tantsisklesin puude vahel. Tagasi jalutamine koos vastava muusika, viimase kohvi rüüpamise ja mõnusa tundega läks kiiresti.
Kodu uksest keksisin sisse kell 9. Tuju oli mul hea, aga tahtmist kuskile välja minna mul polnud. Kui emps magama läks, siis lippas õde minu tuppa ja ütles, et õhk on puhas. Samade sammudega hiilisime kööki ja hakkasime küpsisetorti tegema. Kohvimasin üürgas, vahukoor oli riietel ja laual ning küpsisepurud talla all. Hommikul läksime tordi ja kohviga vanemate tuppa ja sõime koos emadepäeva torti.
Osade inimeste ausus paneb jahmatama. Minu meelest mõned asjad võiks enda teada ka jätta ja kõik pole välja ütlemist väärt, aga viimasel ajal tahaksin ma ka aususega lajatada ja täiega.
No comments:
Post a Comment