Mulle nii meeldib vaadata mõnd sarja, millel on juba mitu hooaega väljas või kõik hooajad ja siis neid otsast peale vaadata. Ja alati lähen ma nii nende sisse ja ma võin isegi näha unes,et ma olen üks peategelasi. Tobe :D

Kui ma bussiga sõidan või tänaval ringi kõnnin, siis ma olen täpselt seda nägu nagu mu sari. Tegelt vist mitte, aga 

tundub küll nii. Haaa ja nüüd ma praegu vaatan Gilmore girlsi. Ja ma ei saa magada ka kunagi, sest ma pean vaatama neid hommikuni.

Ma üldse ei põe lume pärast, sest mul on niigi juba ammu täielik jõulutunne. Kaubamajas lastakse kogu aeg jõulumuusikat ja lõhnaküünlad külastavad pidevalt letti :D

Mandariin ja riinimanda

tuleks laste kätte anda.

Mandariin on magusam,

riinimanda lõbusam.

Mõnusaid mandariine teile!

On okei, et mulle ei meeldi inimestega interneti teel suhelda või? Mul pole isegi msni enam arvutis. Msn ajab mind eriti endast välja. Kõige hullemad on heli ja see vilkumine. Ja pealegi võtab see kahe sõrmega trükkimine ja pidev klaviatuuri jälgimine terve igaviku.

Kas ongi nii, et mõne aja pärast pole sa enam kindel neis asjades, mida sa tahtsid. Kas kogu aeg tahtmised muutuvad?

Mina armastan ja Mind armastatakse. Ma olen üleni õnnelik, aga midagi on nagu puudu.

Ma ei ole siia ammu kirjutanud mitte sellepärast, et ma oleksin olnud masenduses või õnnetu, aga mul pole lihtsalt aega olnud. Tegelt mul on küll aega. Ma vaatan iga õhtu sarju järjest läbi. Isegi filme pole aega vaadata.
Aga ma ei taha ju kirjutada siia asju, mis muutuvad või millest ma mõne aja pärast sama moodi ei arva. Või ma peaksingi just kirjutama.
Miks ma ei võiks end täielikuna tunda lõpuks. Ilmselt see lõpp on veel kaugel. See täiuslik lõpp, kust kõik tegelikult alles algab. See kõik, mis mu rahulolevaks teeb. Ma ei mõtle kooli minemist või kodust välja kolimist, ma mõtlen seda tunnet. Ma ei oskagi päris täpselt seletada seda. Ma ootan midagi, täielikku rahulolu. Ja ma olen ju täiesti kannatamatu inimene. Võimalik, et ma lihtsalt peksan segast. :D

Halvasti pole midagi ja kõik on hästi. Nii ongi ja see on ka kõik. Tsau pakaa

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii nii õnnelik olin. Ma olen oma eluga praegu täiesti rahul.
Ma ei käi koolis, aga ma käin tööl ja mulle tõesti meeldib mu töö.

Ülehomme saan ma vanemaks jälle.

Kas ongi nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde.
Mis toimub? :D

Ma arvan, et ma leidsin TA ja ma olen üleni õnnelik. :D:D
Esimene inimene, kellele ma sellest rääkida tahtsin on kadunud, teda pole mul (ma pole tema jaoks olemas).
Aga mul läheb ilusti ja ma ütlesin täna oma peatuses maha tulles esimest korda liinibussijuhile aitäh ja ta soovis mulle head õhtut. See oli tõesti mõnus sõit, sest see oli jälle see aasiapärase muusika ja viirukilõhnaga buss. Veerand üks öösel oli seal muidugi päris raske üleval püsida, aga peale seda Õismäel trolli ootamist parim. Mul polnud külm, aga ma lausa värisesin. Ma sain eelmine aasta õismäelt peaaegu et trauma.

iiiiiiii :D:D

Esimene suvekuu ongi kohe läbi, aga sellest pole hullu midagi. Ma jõudsin vahepeal Türgis käia ja see oli just see, mida ma vajasin. Eemal kõigest, aga mitte üksi. Tõeline puhkus oli. Ma käisin seal raftingul, mis oli ülilahe. Jõevesi oli 10 kraadi ja ma olin kahekesi väikeses paadikeses, mitte selles suures. Vesi pritsis igal pool, paat lendas igat pidi. Täiega näitasin oma sportlikku poolt, kuigi ega see väga sportlik tegevus polnud. See polnud isegi nii väga ekstreemne, nagu ma tahtnud oleksin, aga praeguseks sellest piisab. Ja ükspäev ma hüppasin rohkem kui 10 meetri kõrguselt vahemerre. Veits valulik oli, aga adrenaliiiiiiin oli põhjas. Jalutasin seal üksi väikestel tänavatel ringi ka, et adrenaliini saada. Vahel ma olen pöörane. Purjus olin ka.


Türgis hakkasid need ilusad unenäod jälle. Nii ilusad. Praeguseks mulle neist piisab, aga varsti ma tahan ju rohkemat kui unenägusid.

Ma arvasin, et oma 12. klassi lõpetamisel ma ei nuta, aga kohe kui sisehoovi jõudsin ja oma kalleid õnnitlejaid koos lilledega nägin, siis hakkasid mul rõõmupisarad jooksma. Ma olin nii õnnelik. Vesistasin üha uuesti ja uuesti nagu väike tüdruk.

MA LÕPETASIN KOOLI! JEJEJEJEJEJEEEEE :D

Sellepärast, et teine sõbranna teeb mulle juba nii. Ma pole ju seda ära teeninud? Või olen?

Ma ei tee ega taha suhteid, ma ei taha midagi. Ma arvasin, et kui ma end välja elan ja kõik välja ütlen siis hakkab mul kergem, aga see oli nagu uus trauma. Ma tahan kaugele ära.

Tunnen nagu ma oleks vales kohas. Nagu ma ei kuuluks.

Draamat on ka.

Ja ma üldse tegelikult ei tea, mida ma saada tahan. Vähemalt kooliasjad suutsin ma viimasel sekundil ära teha.

Mul on matemaatika 5, aga ma kukkusin eksami läbi. Teisi tulemusi ma ei tea, sest mul pole ühtegi koodi, aga ma ei põe.

Ma ei joo enam kohvi. Üle viskas.

Viha on ainus negatiivne emotsioon, mida ma vahel tunnen. Üldiselt olen ma kogu aeg rõõmus.
Täna käisin ma esimest korda sel aastal rannas päevitamas ja meres sulistamas. Ega ma eriti ujuda ei saanud, sest soe vesi algab minu jaoks siis, kui kraade on vähemalt 20. Eelmine teisipäev sõin ma selle aasta esimese sireliõiekese ja kahe nädala pärast sõidan ma Türki.
Mulle meeldib, et mu tuba on kõige külmem terves majas. Talvel see eriti hea ei ole, aga suvel on see nii mõnus. Igas teises toas on tõeline saun.

Ja ma ikka veel rulluisutan. Ajee.

See kruus, mis ikka veel tänavatel vedeleb võib mulle saatuslikuks saada, sest rulluisutamine juba iseenesest tuleb mul vaevaliselt välja, sest ma tahan parema jalaga kaks korda astuda. Sellegi poolest meeldib mulle nii väga rulluisutada. Praegu on mul mingi hull tuhin peal ja ma käin iga päev kas uiskude või tõukerattaga (mingi scooter'iga) sõitmas. Täna käisin ma isegi matemaatika konsultatsioonis tõukerattaga. :D Kooli sõitsin küll bussiga, aga tagasi koju kimasin ma juba tõukekaga.

Ma tunnen ennast tõsiselt hästi ja mul tulevad pidevalt lollitamis- ja mängimishood peale.

Ma ei kirjutanud jah pikka aega siia, aga seda sellepärast, et ma tahan, et mu blogike oleks ikkagi selline rõõmsapoolne ja viimasel ajal pole mul eriti aega jätkunud, sest ma mängin facebookis mänge nüüd.

See aasta ma lõpetan kooli. :D

Nägin unes, et ma tegin konservhiiri ning tagumised jalad ja esihambad istutasin maha, et neist roosid kasvaksid. Koolis võis suitsu ka teha.

Ärkasin täna kell 5 õhtul, mis on normaalne, kuna mul uni tuli alles kell 6 hommikul.

Ma tõsiselt loodan, et see aasta tuleb parem. Peab tulema, sest eelmine aasta oli kõige raskem ja halvem aasta mu elus. Mitu korda on mult küsitud, et kas ma see aasta ikka lõpetan. Ma ei tea, üritan.
Eelmine aasta oli väga sündmusterohke ja isegi huvitav, aga mitte hea.

Head eurot!