apppiiiii...mul pole homseks plaane. No ma olen kõik eelnevad aastad aastavahetuse kodus veetnud va eelmise. Ja nüüd nagu tahaks jälle kuhugi ära mina.

Ma olin tervelt kolma päeva ilma igasugusest televiisorist, arvutist ja telefonist. Ainult raadiot oli vahepeal. Mul oli seda vaja ka, seda ilma olemist. Ja ma ei oska ikka veel väga hästi kelgutada. Iga kord kui ma mäest pika liu tahtsin teha, siis ma lõpetasin ikka poole mäe peal ilma kelguta. Kui ma lendasin üles ja kelk kuskile paremale üldse ning ma lõpuks maha prantsatasin, siis ma sain teha nii nagu filmides, et tõstsin käed üles ja hõikasin teistele, et minuga on kõik korras, lahe oli. Ühe korra ma sain pika liu teha aga selle liu lõpetas üks tore post. Ma sain teha nii palju lumeingleid kui jaksasin ja hüüda "superman" ning hüpata käsi ees külili lumme.

Veel ma avastasin, et ega ma enam väga hästi seda pubekate keelt ei oska. Ja minu tolmuallergia on ainult selleks hea, et oma tuba tolmust puhas oleks, muul ajal on see allergia piin. Ma leidsin veel ka ühe puu millel olid mädaenud ja külmunud õunad küljes, ilus aga kuidagi hirmutav nägi välja. Seda saaks ka metafoorina kasutada aga ma ei viitsi praegu mõelda millises kontekstis.

Homme sõidan mõneks ajaks ära (võinoh täna juba). Ma ei tea kui kauaks. Tuleb hea.

Ma olen alati hinnanud und ja ma pole peaaegu kunagi nõus tegema midagi igavat või mõttetut une ajast. Mulle meeldib magada nii kaua kuni uni ise ära läheb. Aga nüüd, vaheajal panen ma omale kümneks kella tirisema. Ma ei taha oma puhkepäevi ju maha magada. Tõusta on palju kergem, kui koolipäevadel, kuigi ma ei saa oluliselt kauem magada. Kergem on tõusta, sest mul pole kuhugile kiiret, ma saan kõike omas tempos teha. Mu ettevõtmised sel vaheajal on nii spontaansed. Ma ei oska üldse ette öelda kus ma teisipäeval olla võiksin.
Täna ma kelgutasin.

Meeldib see, et jõulude ajal koguneb kõik mu pere ja sugulased ühe katuse alla ja ühe laua taha. Istutakse koos laua ääres ja süüakse head ja paremat, räägitakse palju ja oodatakse kingitusi. Kingitused on ilusti pakitud ja asetatud ukse taha ning igaüks saab luulutust lugedes kätte oma paki.
Mul on tuttav, kel on aga teistsugused jõulud. Ühel nädalavahetusel nad lähevad perega kingitusi üksteisele ostma. Pole pakkimist, üllatumist ega ootust. Jõuluõhtu, kui selline on tavaline õhtu veidi uhkema menüüga. Kurb.

Nii ilus film oli. Ma ei oska täna mitte midagi rohkem praegu kirjutada.

Mulle meeldib istuda all korrusel, kui tuba on ümber paigutatud, et teha ruumi kuusele, mis teeb olemise nii mõnusaks ja ilusaks. Võtan läpaka kaasa ja lähen istun hoopis elutoas. Panen filmi käima ja tee tõmbama. Hea.

Ma palusin issil end korvpalli mängule kaasa kutsuda, ta kutsuski. Lahe oli.

Tegin täna šokolaadikomme ja pärast nägin välja umbes samasugune, nagu see tüdruk siin. Ehtisime kuuske ja tegime piparkooke. Jõulud on tulnud.

Ma kirjutan siia ikka nii imelikku juttu, kui nii vaadata. Vahepeal mingit eriti kurba. Selline tunne, et ma olen vahepeal hoopis keegi teine. Ma olen ju rõõmus tegelikult.
Osad asjad tunduvad nii ebanormaalsed, et ei usuks isegi, et midagi sellist on juhtunud. Täna pidin kedagi jälitama, tegin seda kokku 2,5 tundi. Nii imelik, väga kahtlane. :D

Ma sain nii palju rääkida ja nii palju teada, vaatan asju nüüd hoopis teist moodi. Tean, mida tegema pean. Ma olen õnnelik praegu. Kergem ja parem on olla. Kõik on täpselt nii, nagu ma tahan, et oleks. Unenäod on muutunud ka kergemaks ja rohkem reaalsemaks, mul on neis rohkem võimu asju panna nii juhtuma, nagu ma tahan.

Natuke kriipiv aga üldiselt tundetu tunne on. Mulle ei meeldi, et esmaspäeval selline hull päev on. Võiks juba vaheajale minna. Ma ei taha neid kehasid ka vaatama minna aga ma vist ikka lähen. Aga kõige lahedam on see, et mu issi tuli selle peale, et minna kahekesi Avatari vaatama. Ja mulle meeldib bussiga sõites muusikat kuulata nii kõvasti, et ma ei kuule teisi aga mitte nii kõvasti, et teised ka mu muusikat kuulevad. Nii on lahe teisi jälgida, vaadata ainult nende kehakeelt. Ma ei tahagi teada, millest võõrad inimesed räägivad, ma tahan näha kuidas nad räägivad. See on põnev. Vahel ma teen koolis ka nii, vahel käitub keegi rääkimise asjal nii naljakalt või vehib kätega ja seda on lahe vaadata teadmata, millest ta räägib.

Lähen sõbranna juurde, hea, et ta elab mulle nii lähedal, et ma saan pärast jala, 5 minutiga koju tulla.

Tšehhov nimetas oma draamasid komöödiateks.
Praegu mulle teeb nalja iga asi, mis peaks kurb olema. Nutmise asemel hakkan naerma, ma vist olen sassis. Mul on parem kui enne oli aga halvem kui kõige alguses. Tuim tunne on. Ma valetan endale praegu. Enda lohutamiseks proovin end igasugustes asjades veenda.

Hea on öelda, et lasid kolm inimest enda ümber ja siis teistest on suva. Ei ole suva või ükskõik vms. Mul läheb lihtsalt rohkem aega enne, kui ma end kellelegi avan või end kellegi juuresolekul vabalt tunnen. Ma ei oska selle suhtes midagi ette võtta.
Ma ei saa aru sellest inimesest, kes kallistamise peale persse saadab. Ja ma pole üldse millegagi praegu rahul.

Selline tunne oli, et muusikat kuulates polegi õues nii külm.

Kas see on hea või halb, kui ma olen etteaimatav? Kas kõik teised peale minu pole etteaimatavad ja on kogu aeg nagu uued inimesed või? Ei? Vahepeal tekib kül selline tunne, et teeks midagi sellist, mida minult ei oodata. Aga siis see poleks ju enam mina.

Täna oli tore, mulle meeldis isegi viimane tund, mis mulle tavaliselt peaaegu kunagi ei meeldi. Kui ma poleks mp3-e koju unustanud, siis oleks muusika mu tuju veel rohkem üles kütnud. Ja ma tahaksin hea meelega kauem koju jalutada ning ilma nautida, kui mul tuleks hommikul meelde, panna selga mõni soojem kampsun ja müts pähe.

Ma olen enda arust päris arukas, ainult natuke laisk. Ma oskan küll füüsikat, see tuleb mul välja, aga mul pole isu seda kodus õppida.

Kui keegi ütleb mulle "naine", siis on see minu jaoks nagu kompliment. Selline tunne, et ma pole veel selle sõna vääriline või on see lihtsalt harjumatu, aga ma alati rõõmustan, kui keegi nii arvab. Ma olen enda meelest ikka veel väike, natuke lapsik ja armas tüdruk. Vahel ma aga tahan, et mind võetakse tõsiselt ja arvestatakse minu, kui täiskasvanuga, naisega.

Ma näen viimasel ajal nii absurdseid unenägusid, et endal hakkab ka imelik juba.

Hommikul polnud üldse kooli tuju, lõpuks siiski tuli. Bussiga koju sõites tahtsin laulda ja tantsida aga hoidsin end tagasi. Hea tuju tuli eikusagilt, ühel hetkel lihtsalt tuli.

Mul on vahepeal selline tunne: Aaarrghhhfdbgshbzhsgbgbnvfgbfbjhzk!!!!

Kui ei saa, mis tahan ma,
siis ma kohe pahandan.

šampanja, mahe piip, soe saunamajake ja lumine õu ning kõik oleks olnud täiuslik. Kahjuks ei läinud ükski asi plaanitult, kuid sellegipoolest pole ma kurb.

Vahel, kui ma kurb olen, siis ma lähen magama, sest siis ei pea mõtlema nendest asjadest, mis mind õnnetuks teevad.

Täna mõtlesin jälle, et ei mõtle sügavalt. Ja ei mõtlegi, lihtsalt olen. Loen raamatut.

Täna ma nägin unes lendamist, ma lausa tundsin seda, lahe.


Täielik taandareng toimub (mitte minuga).

Tahan, et oleks nii nagu enne. Kõik on nagu mingi film, noh. :D

Ma ei mäleta millal mul viimati sinikas kuskil oli. Võibolla siis, kui ma veel väike olin. Täna leidsin ühe käe pealt ja ma ei tea kuidas see sinna sai, ma vist pidin end ikka väga kõvasti ära lööma, et seda saada.

Kui ma varem võisin kaks tassi kohvi järjest ära juua, sest see maitses nii hästi, siis nüüd, kui ma hommikuti kiiruga joon tekib nagu mingi blokk ette. Aga kui ma kohvi joomata jätan hakkab pea valutama.

Olin terve päeva ärevil täna.

Kui vahel olen mina inimesi eemale tõrjunud, siis nüüd ma tunnen, et mind tõrjutakse ühe inimese poolt. Halb tunne, mis ajab kõik teised tunded peitu ja sunnib ükskõikset nägu tegema.

Üks päev vaatasin, et mulle on hakanud muskel käe peale kasvama. cool :D
Ja appi, mind kummitab see sõna. cool. Ma ütlen seda kogu aeg ja iga hetk, kui võimalik. Mine ära.

Ootan, et homme juhtuks midagi head.

Mul võiks ka olla nagu filmis, et esimene kaader on see, kui ma lähen kooli ja siis kohe peale seda järgmine kaader on see, kui kool läbi saab. See vahepealne osa on nii igav praegu. Ükskord, veel see aasta (või siis järgmine aasta) lähen ma täiesti spontaanselt ühe oma sõbrannaga Tartusse. Täiesti keset koolinädalat, täiesti suvalisel hetkel. Ma ei taha seda liiga täpselt ette planeerida, sest muidu see pole nii põnev.

Lumi tule maha.

Ma ei saa aru, kuidas keegi saab mind nii hästi tunda. Isegi paremini, kui ma end ise tunnen. Pelgalt ühest keeruga lausest või küsimusest loeb ta kõik välja, mida ma mõtlen või miks ma midagi küsin. See on korraga hea ja halb. Halb sellepärast, et mul on nüüd tunne, et ta teab mind pisavalt ja sellepärast ma ei huvita teda enam. Minus pole midagi saladuslikku enam ju, pole midagi avastada. Aga hea on see sellepärast, et mul on tunne, et keegi saab minust täielikult aru. Võib-olla küll ei mõtle sama moodi, aga saab aru mida mina mõtlen. ohh, nutt tuleb peale.

Vahel ma kohe üldse ei tea, mida ma mõtlen enne, kui midagi teen või ütlen. Ma vist ei mõtlegi. Las siis läheb nii nagu läheb.

Ma ootan midagi, mida ei oska oodata.

Ma polnud kunagi varem käinud meesjuuksuri juures. Mul on hea meel, et nüüd käisin. Mulle pakuti lugeda septembrikuu cosmot, mis juhuslikult oligi mul veel lugemata ning ka õlut, kuid siiski ma otsustasin kohvi kasuks.

Lahe on minna koju, kui oled natuke vintis aga vanemad ei pane tähele seda. Räägid normaalset juttu ja kui nad parasjagu ei vaata siis tuigud natuke.

Mulle meeldib, et ma pole kaotanud sidemeid oma eelmise klassiga ja, et ma neid ikka aeg-ajalt näen ja tähistan nendega. Täna ma tähistasin Joosepi sünnipäeva.

"I Want You To Want Me"

Homme ma lähen ja saan autoga sõita, ise. Ma olen varem ainult jäätunud karjääris sõitnud.

Ma olen nii põnevil, aitäh issi.

Ma pole kunagi arvanud, et mul on tavaline perekond. Meil kõigil on omad kiiksud ja veidrused ja see meeldib mulle, me oleme erilised. Mu ema on kõige lapsikum täiskasvanu keda ma tean, mu isa on eputrillast naljahammas ja oma õest ma parem ei räägigi.

PS. Mu koer kardab oma peeru.

See et kellelegi meeldib kallistada ei tähenda, et ta nõrk on. Kallistamine ja õrnuse jagamine pole nõrkus. Nõrk on see, kes seda ei tunnista.

Tahan, et mul oleks koolis keegi, keda ma võiksin iga kell kallistada.

Argirutiin.

Vahel tuleb lihtsalt midagi teistmoodi teha. Käisin täna kooli asemel kinos ja täiesti üksi.

Kohtasin täna jälle üht neist vastikutest inimestest. Kuidas saab teenindaja keelduda mind teenindamast, miks ta lihtsalt ei võinud teha mule erandit. Marssisin siis lihtsalt minema ja ma ei plaani niipea enam seda raamatukogu külastada.

Mul oli kord üks selline õpetaja, ma lihtsaltei meeldinud talle aga kui ta mulle vastu tuli, siis ta ikka naeratas, see oli nii võlts.

Kas minna kooli või mitte minna?

Päkapikke pole olemas, kuid nad siiski käivad mul. Lahe :D

Hommikul oma barbie pildiga advendikalendrist šokolaadi otsides märkasin, kui pime ikka hommikuti on, nagu elaks koopas. Lund ka ei ole.

Aga ma olen niii õnnelik, tunded löövad kogu aeg üle pea.

Praegusel hetkel pole midagi paremat, kui kuum kakao vahukommidega ja magus uni.

Tahaks poodlema minna.

Ma kohe üldse ei tahtnud viimasesse tundi minna, kujutasin lausa ette, et jalgu on nii raske sinna poole tõsta. Lõpuks vedasin end klassi, jalgu mööda maad lohistades. Ei olnudki kõige hullem, aga kunagi ei või teada.

Meelde jäävad ainult need päevad, mil juhtus midagi meeldejäävat. Ülejäänu ununeb. Tänast päeva ma küll mõne aja pärast ei mäleta.

Selline tunne, et plahvatad, plahvatad õnnest. Selline tunne, et tahaks kiljuda ja keerutada, nagu tahaks lendu tõusta. Naeratamist ei suuda lõpetada ja on selline tunne, et särad, et kiirgad seda igale poole. See on nii hea tunne, tahaks minna ja jagada seda teistega ja neid kallistada. Mitte miski ei suuda seda tunnet ära ajada. See ülevoolavalt rõõmus ja sassis olek tuli täiesti ise. See on nii uus ja ilus tunne. Ma tean küll miks see on.