Minu üheteistkümnes järjestikune raamat juba sel aastal oli koguni 580 lehekülge pikk. See raamat kandis mind üha sügavamale sürrealistlikusse loogikasse. Kui romaan läbi hakkas saama, siis olin ma nii sisse elanud ja hakkasin kontrollimatult töinama. Väga raske on nii lugeda. Varem sellist asja juhtunud pole.

Meil on isaga veider rituaal, mis on minu jaoks juba täiesti iseenesest mõistetavaks muutunud. Alati, kui ma õhtupoolikul kodust linna poole minema hakkan, kas siis üleslöödult või vähem-üleslöödult, ütlen ma kodustele, et lähen välja. Isa seepeale küsib: "Kummid kaasas?", millele mina vastan tavaliselt: "Ma ei lähe linna peale ringi seksima!". Seepeale kostab ta: "Ole korralik!" ja mina vastan: "JaaAAaa, sina ka!". Nii on.

Mul pole õrna aimugi miks, aga vahel ma jooksen bussipeatusest koju. Muidugi mitte terve tee ja enamasti vähem kui pool teed, aga 150 meetrit järjest kindlasti. Ma ei jookse täiest jõust. 60% suurimast võimalikust kiirusest minu kohta. Esimesed 2 sammu lähevad ilusti ja järgmised 6 lööb mulle hingetuks tegev valu hüppeliigestesse, aga ma ei loobu, sest valu läheb varsti üle. Jooksen kuni hingamine raskeks muutub, sest ma ei oska jooksu ajal õigesti hingata ja mu kopsumaht on väike. Täna jooksin jälle natuke.

Mulle valmistab suuri raskusi sõna "Marlboro" ütlemine. Ma ütlen alati valesti.

Ma olen nagu karbita tigu. Kõik tundub nii lihtne, ometigi ei tea ma üldse mida ma teen.