Tulin täna malevast koju ja nüüd lähen väikesele peole siis. Küll ma jõuan puhata ka ja kainelt kodus olla. See malev ma tunnetasin täielikult oma piiri ja kõik oli kontrolli all.

Vau, mul läheb nii hästi praegu, et ma ise ka ei suuda uskuda.

Jeeeeeee :D

Kõik õhtud on üheks suureks õhtuks sulanud. Vesi läheb järjest jahedamaks, aga see ei sega ujumist. Maleva teeb põnevaks see väike ärevus ja kilgatused. mis mu sees on. Naljakas, osad väikesed lapsed ei teadnudki laagris mu õiget nime.

Üks päev käisime Madliga vanalinna McDonaldsis ja kuna väljas istekohti polnud, siis sõime kandikuga lihtsalt musumäel muru sees.

Eile sain magama alles kell 7 hommikul, peale rannas käiku. Ma arvan, et peale malevat ma lihtsalt magan ühe ööpäeva, et olla valmis viimast suvekuud nautima.

Ma tahaks folgile ka minna, aga see vist lükkub järgmisesse aastasse siiski.


Tomi lehmakommijäätis on nii hea. Ja mul endal on ka nii hea.

Käisin õllesummeril, kus polnudki väga hull olla alakas. Sõitsin mingi hullu keerleva ja pöörleva ning sinkavonkalise karusselliga, mis peksis mu sisikonna sassi, aga tühja sest. Alles nüüd jõudsin koju, sest jõudsin igalt poolt mujalt ka läbi hüpata. Homme kobin tagasi malevasse uut raha teenima.

Naeran nii palju viimasel ajal ja hea on olla.

Malev on jälle teistmoodi, kui esimesel aastal, aga tore on ikka. Tööd teen vähem ja magan kauem. Siin koos meie kuuega on alati ka laagrilapsed. Nüüd need kolm päeva oli siin venelaste karate laager. Nende viimasel õhtul toimus siin hull disko ja me keerutasime ka jalga vene träna saatel. Topless oli ka diskol ilma särgita, mis ei üllatanud meid sugugi ja nende lahedad soengud meenutasid Dima Bilani oma. Üks Igor kutsus mind tantsima, jejeje (noooot). Iga õhtu on sarnane eelmisele, aga ometi täitsa uus. Eelmine öö magasime väljas madratitel, sest sees oli liiga palav. Kokk, kes tööle tuli vaatas ka kahtlaselt. Aga me jõudsime magada ainult tunnikese, enne kui uuesti tööle pidime hakkama. Jäätist saab ka palju müüa, sest 34 soojakraadi ajab kõik inimesed randa.

Lähen nüüd sauna.

Peaks end kätte võtma ja siia midagi kirjutama ka, kui kõik väeskelt meeles on, aga mul pole praegu eriti tuju arvutit lahti teha, rääkimata msnist.

Jaanipäev ei olnud üldse selline nagu eelnevad aastad. Isegi lõket ei olnud, aga sest pole midagi, kuna mul oli lõbus. Viibisin endise klassiõe pool ja koos temaga ma teadsin sealt alguses vaid nelja inimest. Arendasin oma guitar hero mängimise oskusi ja nautisin magusaid vahukomme.

10. Algab mul malev, mida ma arvasin nädal aega varem algevat. Ma ei oska sellest midagi oodata, sest inimesed kellega ma sinna lähen on mulle veidike võõrad nagu eelnevatelgi aastatel.

Eriti päevitunud ma pole, kuigi olen päikese käes lesinud mitmeid päevi. Ma lugesin isegi 500 leheküljelist raamatut (ma polnud nii ammu lugenud midagi).

Mu reedene õhtu oli päris ulme jälle üle pika aja, ma isegi kaldun arvama, et ma nägin kõike unes. Ma olen
nii palju muutunud ja see ei meeldi mulle.

Mu igatsus on üle läinud ja mu mõtteid ei pane rändama iga pisiasi, mis on mulle tuttav mõnest eelnevast aastakesest. Ma hakkan isegi unustama mõne inimesega koos veedetud aegu. Mitte ehk isegi unustama, mulle lihtsalt tundub, et neid pole olnud.

Mul on kerge tunne ja tihtipeale isegi tundetu, aga ma pole kurb. Mulle teevad rõõmu pea kõik asjad.