Nii. Olen saanud palju meeneid peredelt, näiteks vanaaegseid indiaani ripatseid, raamatu indiaanlastest jne. Mul on raske, on paremaid päevi ja on halvemaid. Ma olen juba palju õppinud ja mul on äärmiselt hea meel, et ma siia tulin. Ma pole aga selle company eesmärkides ja kavatsustes kindel. 

Teisipäeval põrkasin autoga kokku. Sõitsin valel pool teed ja autojuht ei vaadanud lihtsalt ringi enne suurele teele keeramist. Lendasin veits ja kriimustasin külge ja küünarnukki. Pea kaitseks põrutasin randme vastu maad. Ratas sai rohkem viga, tagumine ratas ei kõlba enam sõitmiseks. Politsei sõitis parasjagu mööda ja tuli vaatas mis case on. Kiirabi vaatas mu üle ja plaasterdas ja mõõtis vererõhke ja asju ning hiljem viis minu ja mu ratta koju. Puhkasin sel päeval. Mõnus oli akusid laadida. 

Muidu läheb ikka hästi :) aeg lendab

Ma ostsin Eestist kaasa 6 pisikest kivi, millel peaks olema erilised võimed. Mõni toob õnne, mõni ravib või aitab connectioni loomisel jne. Esimesel nädalal kinkisin pooled neist erinevatele headele inimestele ära, kes vajasid neid minust rohkem. Need inimesed ilmusid siis, kui kõige rohkem abi vajasin. Teisel nädalal kinkis üks spirituaalne vanaema Tanya mulle 3 kivi. What goes around comes around :) üks kivi oli kaitsva toimega. Ta ütles, et mu aura on roosa ja natuke kollane, sest ma ravin ennast. Kuna mul on tugev empaatiavõime, soovitas ta mul end negatiivse eest kaitsta nähtamatu roosa mulliga.
Pühapäeval käisin hikemas ja sõin rämpstoitu wendys. Eelmine kord sõin KFC-s. Wendy oli parem.
Inimesed lehvitavad majade vahel, uksel pakuvad vett ja snacke. Mõnikord visatakse autoga koju. Kallistusi jagan palju, mu sees on jälle kilked ja rõõm ja soojus ja armastus. Ma tooks oma lemmikinimesed siia, aga tagasi tulla ma ei taha. Ma ei igatse tagasi, kuigi olen meie riiki rohkem hindama hakanud. Mulle ei meeldi see hall meeleolu, mis paljudes kohtades valitseb ja negatiivsus ja vingumine.

Hinnake, mis teil on ja võtke teadmiseks, et igas halvas asjas on vähemalt kolm positiivset asja. Leidke need üles ja keerutage ennast :)

Kolisin pühapäeval uude peresse Sandy linna. Katoliiklastest ema ja isa. Nad on juba 3 aastat raamatumüüjaid hostinud. Mu tööpiirkond on nüüd veits kaugemal. Piirkonda sõidan rattaga 30 minutit, aga tagasi rohkem kui tund aega, sest ma pean end mägedest üles vedama. Need on ikka päris karmid mäed. Vähemalt jalad saavad trimmi. Rattaga kukkuda oskan hästi. Haavad lähevad jubehästi pahaks. Nalja saab iga päev tohutult. Selliseid hetki on ka, kus ma mõtlen: " Tjorven ja pootsman, mina küll enam ei viitsi neid inimesi taga ajada ja neile raamatuid müüa." Aga see tunne läheb üle. Üks kuue lapse ema ostis mult hunniku lasteraamatuid ja siis kallistas ja tänas ka mind. Need hetked on parimad, kui saad kedagi aidata.