Eat dessert first

Reede vastu laupäeva oli eriti veider komm. Ma isegi ei oska kirjeldada milline, aga selline, et sa ei oska kirjeldada milline see on. Sa ei tea kas see on maailma parim komm või on see tegelikult kõrvetav või siis selline, et sa ei saa aru mis asi see on. :D Ma ei saa ise üldse midagi aru enam. Kas andestamine on tugevus või nõrkus, kui raske on vabandamine, kui kerge on endale tunnistamine, kui palju kardame, aeg, mis, miks mitte? Ma varsti kukun, aga kas pehmesse või mittepehmesse, selles on küsimus. Kas inimesed ütlevad, mida ei mõtle ja mõtlevad seda, mida ei ütle? Mis tegelt on, ma ei tea. Ma ei tea midagi. See on nagu, kui sa midagi kindlat usud ja siis see kaotab igasuguse tähenduse ja siis sa enam ei teagi, mida see tähendas. Sa oled segaduses ja ei teagi enam, mida miski tähendab. Ja siis sa mõtled ja mõtled ja jõuad hästi sügavale ja siis avastad, et sa ei mäletagi enam, mida sa kõigepealt välja mõelda tahtsid. Milles küsimus oli? Mul on tunne nagu ma peaks praegu filosoofi ametit. Mõtlen ja mõtlen ja üritan mõeldes asju teada saada. Aga mis saab siis, kui sa ei mõtlegi välja? Sest kaua sa ikka mõtled, aeg ju läheb nii kiiresti. Ma arvan, et ei tohiks üldse liiga palju mõelda. Tuleks lihtsalt olla ja nautida ja teha seda, mida sa tahad. Ainult seda, mis õnnelikuks teeb. Ja alguses ma tahtsin rääkida kommist. Aga ausalt, mu peas toimus see veel palju segasemalt, aga ma ei saanud kõiki sõnu nii kiiresti üles kirjutada.

Ma ei tea, ma mõtlen liiga palju.

Häid komme!