Eat dessert first

Ma kuulan ühte muusikat alati hästi kaua. Mu Ipodis on alati umbes 200 lugu ja ma koostan erinevaid playliste ja kuulan sama muusikat üha uuesti ja uuesti kuni kõik lood on peas ja ikka leian ma neist enda jaoks midagi uut. Ma ei tea täpselt millistel hetkedel ma muusikat vahetan, aga viimati tegin ma seda aasta tagasi. Päris tüütav võib tunduda, aga see pole. Eelmiste aegade muusikad tuletavad mulle meelde eelmisi aegu ja ma tunnen nende aegade lõhna ja nendel hetkedel mind vallanud emotsioone ja mälestusi. Mõni teeb mind kurvaks, mõni täidab südame soojusega, aga nad kõik tekitad tundmusterohkelt ilutseva tunde. Raamatute lugemiseks on mul kindel playlist, kus on 57 lugu ja kui seda playlisti kuulates ainult raamatuid lugeda, siis hiljem ilma raamatuta seda muusikat kuulates, tulevad tahes-tahtmata peale segased emotsioonid. Ma tunnen korraga, et mu südames on soojus, rahulolu, rõõm ja kilked, aga ka ärevus, melanhoolia ja ootus, sest kõik need erinevad raamatud segunevad minus ja otsivad kohta või väljapääsu, takerduvad üksteise taha ja proovivad kompromissile jõuda, aga see on raske. See tunne on imeline ja lihtne ja paneb mind bussipeatusest koju kõndides naeratama ja keerutama ja vahel isegi keksima.

Haruki Murakami "Norra mets"