Eat dessert first

Ma tahan alati asjadele silte peale panna ja hästi kiiresti. Võibolla ma peaksin end taltsutama. Aga asi on selles, et ma ei tea. Ma olen täna tõsiselt ka nii palju mõelnud ja midagi välja ma ikka ei saanud mõeldud. Mõtte keskel jõuan ma tagasi mõtte algusesse ja lõppu kunagi ei jõua. Ma ei julge isegi väljamõtlemises abi küsida. Nii tüütu, ma ei saa muudele asjadele üldse keskenduda. Ma isegi ei saa aru, mis mu tuju on punktide skaalal. Rohkem segaduses pole võimalik olla. Ma ei saa peast välja. Pole üldse ilus kordamööda pai ja ninanipsu teha. Nii ei tohi teha. Samas võiks ju arvata, et magus ja hapu ei sobi ka kokku. Tegelikult oli väga ilus... Vahel ma mõtlen, et mõne asja eest ei tohiks "aitäh" öelda, aga on hetki, kus sa tahad öelda, kuigi see on imelik asi, mille eest tänada. Imelikum kui tänada, et sebrad on triibulised või, et ükssarvikutel on üks sarv või apelsinid pole kollased. Imelikum kui olla rõõmus majas elavate ämblike üle. See on näiteks, kui seljanka on hästi halb minu meelest, aga ma olen ikkagi õnnelik ja tänan ja kiidan suppi, sest mulle meeldivad porgandid seal sees. Hiljem paneb supp kõhu keerama, aga ma oled ikka maru õnnelik, et porgandit süüa sain. Siis hakkan mõtlema, et kas see oli seda väärt. Porgandid tuleks lihtsalt parema supi sisse panna. Aga siis peab otsima supi, mida kõik söövad või vähemalt peategelased. Mõte rändab juba edasi. Mis siis, kui sa paned pusle kokku ja siis keerad teist pidi ja vaatad, et teisel pool on hoopis teine pilt ja see tuleb teisiti kokku panna. Lõpuks vist ei saagi puslet nii kokku panna, et see mõlemalt poolt oleks ikka pildi moodi ja arusaadav ja õige. Pusled ju tegelikult ei aegu, ega? Ja kuhu ma tegelikult nüüd jälle jõudsin selle mõtlemisega? Mitte kuhugi. Siltidest pusleni küll plaanis polnud. Võibolla mul on lihtsalt kõht tühi :D