Eat dessert first

Kolisin pühapäeval uude peresse Sandy linna. Katoliiklastest ema ja isa. Nad on juba 3 aastat raamatumüüjaid hostinud. Mu tööpiirkond on nüüd veits kaugemal. Piirkonda sõidan rattaga 30 minutit, aga tagasi rohkem kui tund aega, sest ma pean end mägedest üles vedama. Need on ikka päris karmid mäed. Vähemalt jalad saavad trimmi. Rattaga kukkuda oskan hästi. Haavad lähevad jubehästi pahaks. Nalja saab iga päev tohutult. Selliseid hetki on ka, kus ma mõtlen: " Tjorven ja pootsman, mina küll enam ei viitsi neid inimesi taga ajada ja neile raamatuid müüa." Aga see tunne läheb üle. Üks kuue lapse ema ostis mult hunniku lasteraamatuid ja siis kallistas ja tänas ka mind. Need hetked on parimad, kui saad kedagi aidata.