Eat dessert first

Lugesin täna ühe raamatu juba läbi ja poole peal on selle raamatu järg. Ei, need pole lühikesed raamatud, mõlemas on oma 200 lehekülge. Ma ei loe kunagi enne õiget aega seda, mis raamatu viimasel lehel kirjas on. Ma ei taha ühtegi spoilerit. Ka siis, kui keegi soovitab mulle mõnd filmi, siis ei vaata ma selle filmi treilerit või tutvustust. Ma hakkan filmi vaatama.

Mulle väga meeldis see esimene raamat, aga see on kõige valem raamat minu jaoks, mida lugeda. Või siis liiga õige? Mees ja naine armuvad üksteisesse meilivahetuse käigus, mis algab täiesti eksikombel. See on vist kõigil nii, et nad seostavad ennast filmidega, mida nad näevad või raamatutega, mida nad loevad või siis vastandavad end nendega. Mina igastahes teen nii. See raamat ("Hea põhjatuule vastu") on aga liiga tuttav mulle. Ma saan sellest naisest peaaegu täielikult aru ja kirjutaksin peaaegu sarnaseid asju ja loeksin välja samu asju, mis tema. Ma tunnen ära tema uudishimu, sarkasmi, armukadeduse, otsustusvõimetuse ja kõige muu, mida ta tunneb. Ma tean täpselt, mida ta tunneb. Nende kahe inimese "lugu" pole minu omaga identne ja isegi mitte ligilähedane, aga mõnes mõttes täiesti sama. Esimese raamatu lõpus polnud õnnelikku lõppu aga ma polnud väga kurb, sest ma loodan, et teine raamat lõppeb õnnelikult. Peab lõppema. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud. Ma tahan õnnelikku lõppu.
Ma tean, mida tähendab sattuda sõltuvusse kellegagi kirjutamisest. Sellest on paganama raske lahti saada. Sa tahad talle nii väga kirjutada, et oled valmis kirjutama isegi siis, kui ta neid kirju kätte ei saa. Hiljem sa saad aru, et sulle ei tule vastust, sa kirjutad tühjusesse. Iga päevaga tuleb järjest väiksem maailmalõpp ja võib-olla lõpuks enam ei tulegi.
Neetult nõme, et miski, mis pole isegi mitte alanud, saab saada mitmeid kordi läbi.

Uued ajad ei saa olla kunagi sellised nagu vanad ajad. Mis saab siis kui järge ei tulegi? Aga mis siis kui "lugu" ei ole veel valmis. Olevik ilma tulevikukuta võiks muutuda minevikuks.