Eat dessert first

Kõik inimesed on enda maailma keskpunktis ja näevad asju omamoodi ning mõtlevad erinevalt. Kõigil on mingi elu ja see toimub nende ümber. Nad on peategelased enda elus ja teised on kõrvalosatäitjad. Ma vahel unustan selle.
Täna, kui ma raamatut lugesin, siis avastasin, et eelmine lugeja oli alla jooninud ühe lause.

Naised on nagu lõhekalad: ükskõik, mis nad ei teeks, lõpuks naasevad nad ikka vanasse kohta.

Ma hakkasin mõtlema, et miks küll see eelmine lugeja seda lauset nii oluliseks pidas, et selle harilikuga alla joonis ja äärepeale hüüumärgi kritseldas. Kas see lugeja oli mees või naine ja kui vana ta üldse oli. Huvitav, mis elu tema elab. Võibolla hoopis üle-eelmine lugeja joonis selle lause alla ja eelmine lugeja mõtles selle üle täpselt sama moodi nagu mina praegu. Ma mõtlesin sellest täna terve päeva. Kas pole mitte veider? Võibolla see raamat paneb mind imelikke mõtteid mõtlema. Ma pole varem seda täheldanud, et ma mõtleks selliste veidrate asjade üle.