Eat dessert first

Kell on palju, või on vähe, ma ei teagi enam. Tänavalamp paistab mulle läbi kardinate otse silma, kui proovin magada. Ma ei pane ette oma silmaklappe nagu teen tavaliselt, et saaksin magada. Radiaator soliseb, see segab, aga ma ei pane kõrva klappe, et summutada radiaatorit või omi mõtteid. Mängin kätega seinale varjud, tänvavalgustus aitab kaasa. Lähen alumisele korrusele, istun köögis toolil, kus tavaliselt ei istu, joon teed ingveriga, mida ma tavaliseltki joon. Panen jooksma filmi Half light, mis on sama dramaatiline, kui kõhedust tekitav. Kohati vaatan läbi sõrmede. Lähen voodisse tagasi ja proovin jälle uinuda. Mu sees ei ole rahu, mu sees kõrvetab. Head ööd.