Ma kohe üldse ei tahtnud viimasesse tundi minna, kujutasin lausa ette, et jalgu on nii raske sinna poole tõsta. Lõpuks vedasin end klassi, jalgu mööda maad lohistades. Ei olnudki kõige hullem, aga kunagi ei või teada.
Meelde jäävad ainult need päevad, mil juhtus midagi meeldejäävat. Ülejäänu ununeb. Tänast päeva ma küll mõne aja pärast ei mäleta.
Eat dessert first
No comments:
Post a Comment