Eat dessert first

Mul oli nii lõbus eile tööl. Need 10-tunnised tööpäevad ei tundugi enam nii pikad. Pausi ajal istusime ja naersime nii kõvasti, et ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ma ei tea, mis see on, aga mul on kaks korda juhtunud nii, et ma naeran nii nii kõvasti ja olen nii õnnelik ja järsku hakkan ma nutma ja täiesti paaniliselt ja siis pean ma suhkruvett jooma. Need kaks korda juhtusid kodus muidugi ja päris tükk aega tagasi ikka. Eelmine aasta. Mu õel hakkab vahel isegi hirm, kui ma liiga kõvasti naerma hakkan.

Vahepeal ma lõpetasin selle hullumeelse kohvi joomise, sest kohv hakkas mulle täiesti vastu, see tundus paha. Aga nüüd olen ma tagasi oma tavapärase päevase koguse juures, milleks on umbes liiter. Praegu joon ka.