Eat dessert first

Tõsiselt halb oli töö juures olla täna. Hoidsin end täiega tagasi ja terve autosõidu koju. Jooksin oma tuppa ja lihtsalt murdusin. Ma ei suutnud minna alla korrusele sööma ja kui läksin, siis nutsin terve aja. Kui ma olen oma toas, siis mul on tunne, nagu ta magaks oma kohal või on õues ja ma näen teda kohe varsti uuesti. All korrusel saan ma aga aru, mis päriselt toimub. Vahepeal on mul tunne nagu ma kuuleks küünte klõbinat või vaikset haukumist. Ma arvasin, et tal on sama kaua aega veel alles kui tal aastaid. Ta oli 8-aastane, toaoer, magas kaisus, käis süles. Ta oli nii tark. Mulle ei jõua kohale, et teda pole. Pereliige, laps.

Maokeerd. Kohutav, ma ei olnud valmis selleks.

Ma armastan teda nii väga.